2026. aasta tegijad looduses

Fotol aasta liblikas – nõgeseliblikas. Autor: Irene Volk. 

Tutvustame lähemalt Eesti looduse 2026. a tegijaid:

Aasta loom: harilik kaelussiil

Eestis elab kaks liiki siile: harilik siil (Erinaceus europaeus) ja kaelussiil (Erinaceus roumanicus). Mõlema liigi eluviis ja elupaigaeelistus on sarnased. Hariliku siili nägu on hele ja koonust silmadeni ulatub tume vööt. Kaelussiili nägu on ühtlaselt hall, kaeluse moodustavad muust karvastikust heledamad kael ja rindmik. Siilid on aktiivsed öösel ja hämarikus. Tähtsaimaks meeleks on haistmine. Siili kaitseb kiskjate eest okaskate. Ohu korral tõmbab ennast kerra, et kaitsta okastega katmata kõhupoolt rünnaku eest. Oktoobrist-novembrist kuni märtsi-aprillini magavad Eesti siilid talveund. Siili looduslikeks vaenlasteks on rebane, mäger, nugised ja röövlinnud. Palju siile hukkub talveune ajal külmudes. Inimtekklisteks ohtudeks on hukkumine autorataste all, muru niitmisel tekkinud vigastused ja häirimine talvituspaikades.

Aasta lind: piiritaja 

Piiritaja (Apus apus) sulestik on pruunikasmust valkja kurgualuse laiguga. Kuigi ka sulgede servad on veidi heledamad, näeme neid taeva taustal siiski üleni tumedana. Saba on kergelt harkis, tiivad pikad, kitsad ja sirpjalt kaardunud. Jalad on tal lühikesed, mistõttu piiritaja maapinnale langedes sealt ise enam lendu tõusta ei suuda. Piiritaja võib õhus püsida 9–10 kuud järjest, noorlinnud koguni paar aastat. Nad magavad öösiti kuni 3 km kõrgusel, lülitades unerežiimile kord ühe, siis teise ajupoolkera. Piiritaja pesitseb õõnsuses – kalju- või seinapraos, pesakastis, puuõõnes, hoone ventilatsiooniavas, räästaaluses. Pesas on tavaliselt 2–4 muna. Pojad on pesas kuni 6 nädalat. Poegadele toitu kogudes mätsib vanalind putukad süljega toidupalliks, kus on 300 kuni 1000 putukat. Päevas toovad vanalinnud pessa ligikaudu 20 000 putukat. Rändele asuvad piiritajad augustis või septembri alguses. Talvituvad Aafrika keskosas või kaugemalgi. Tagasi Eestisse jõuavad mais ja juunis.

Aasta muld: leetjas muld

Leetjad mullad on kujunenud valdavalt kollakashallil või punakaspruunil karbonaatsel saviliiv või liivsavi moreenil. Karbonaadid esinevad maapinnas tavaliselt alates 60–90 cm sügavuselt. Need mullad moodustavad 27,4% Eesti muldkattest, üle 65% neist asub põllumajandus maal ja on peamiselt kasutusel haritava maana. Leetjate muldade peamised levikualad on Pandivere kõrgustik ning Viljandi ja Tartumaa. Leetjad mullad on toitainerikkad ja suure potentsiaalse viljakusega. Tänu keskmisele lõimisele ja valdavalt vähesele koresesisaldusele on nad suure veehoiuvõimega ega karda põuda. Mullaelustik on neil mitmekesine ja aktiivne, aineringe kiire. Metsadest kasvavad neil salu- ja laanemetsad.

Aasta liblikas: nõgeseliblikas

Nõgeseliblikas (Araschnia levana) on koerlibliklaste sugukonda kuuluv liblikas. Nõgeseliblikas on levinud üle kogu Eesti, olles kohati tavaline, kohati vähearvukas liik. Põhiliselt lendab ta leht- ja segametsaservadel, aga ka aedades ja võsaservadel. Nõgeseliblikas on tähelepanuväärne, sest tal on sesoonne dimorfism – tal on kaks põlvkonda, mis erinevad välimuse poolest väga palju. Kevadpõlvkonna liblikail (f. levana) on tiivad pruunikirjud, sügispõlvkonna valmikuil (f. prorsa) aga mustad valge kirjaga. Sügispõlvkonna isendid on ka suuremad, nende tiivakuju on pisut teistsugune ja keha tumedam. Algselt peeti neid nii erineva välimuse tõttu hoopis eri liikideks. Juuni alguses poetavad nad munad nõgeselehtedele, munadest koorunud mustad ja karvased röövikud söövad ära suure hulga nõgeseid. Nad nukkuvad rohurindes. Suve teisel poolel kasvanud röövikute areng peatub pärast nende nukkumist, et talvituda ning kevade saabumisel taas jätkuda.

Aasta kala: lest

Lestal on ebasümmeetriline, tugevasti külgedelt kokku surutud keha, mille üks külg on kujunenud alumiseks, teine ülemiseks. Moonde läbinud isenditel on mõlemad silmad samal kehapoolel.
Selle kehapoole värvus on tumedam ja varieerub sõltuvalt merepõhja värvusest. Silmadeta pool on valge, sageli tumedamate laikudega. Lest on öösiti aktiivne põhjakala, kes elab peamiselt meres liiva- ja savipõhjal, harva tungib ta ka jõgedesse. Lest on levinud kõikjal meie rannikumeres. Läänemeres elab kaks välimuselt äravahetamiseni sarnast lestaliiki, keda eristatakse DNA ja kudemisstrateegiate põhjal. Läänemere lest (Platichthys solemdali) on praeguse seisuga ainus endeemne (kohapeal kujunenud) kalaliik Läänemeres. See madalasse rannikuvette kudev lestaliik on kalameeste saakides oluliselt levinum kui sügavas vees kudev Euroopa lest (Platichthys flesus). Selle üheks põhjuseks peetakse Läänemeres laienenud hapnikuta põhjaalasid. Suurim Eestist püütud lest on olnud 51 cm pikk ja 1,305 kg raske.

Aasta orhidee: pruunikas pesajuur

Pruunikal pesajuurel (Neottia nidus-avis) puudub täielikult roheline värvus – klorofülli on taimes nii vähe, et fotosüntees ei ole võimalik ning orhidee saab eluks vajaliku mükoriisa ehk seeneniidistiku abil. Nimele kohaselt on selle orhidee põhitoon varrest õiteni helepruun või beež. Õitseaeg kestab tavaliselt mai viimasest kolmandikust juuni teise pooleni. Õisik on suur, moodustades umbes poole taime kogupikkusest. Pruunikas pesajuur enamasti õitseb ja viljub kord elus ning pärast seemnete valmimist sureb. Seemned idanevad edukalt emastaime ligi, sest seemet varustab toitainetega sama liik seeni, mis on täiskasvanud taime juurtes. Et seemnest saaks õitsev taim, võib kuluda kuni kümme aastat. Liigi kasvukohtadeks on loo-, salu-, sooviku- ja kõdusoometsad ning teda leidub hajusalt üle Eesti. Teda ohustab eelkõige kasvukohtade hävimine intensiivse raietegevuse tagajärjel. Juba 1936. aastal võttis esimene Eesti looduskaitseseadus kaitse alla kaheksa orhideeliiki. 1983. aastast kuuluvad riikliku looduskaitse alla kõik Eestis kasvavad orhideeliigid.

Aasta sammal: harilik vesisammal

Harilik vesisammal (Fontinalis antipyretica) kasvab nii kiirevoolulistes ojades, jõgedes kui ka järvedes ja magedaveelistes madalates merelahtedes, kinnitudes risoididega kividele või puidule. Kasvamiseks vajalikud ained saab ta ümbritsevast veest. Vesisambla lehed on läikivad, tumerohelised ja kiilukujulised. Nende pikkus on 3–8 mm ja laius 4 mm. Varred on tavaliselt kuni 50 cm pikad, pruunikad ja põõsasjalt harunenud ning alaosas lehed puuduvad. Harilik vesisammal on meie sammalde seas on üks pikemaid – tänu toetavale veekeskkonnale võib kasv küündida isegi meetrini. Ta rikastab vett hapnikuga ning pakub paljudele vee pisiasukatele elu- ja varjepaiku. Harilik vesisammal on mitmeaastane taim. Talviste külmade üleelamiseks teeb ta rakutasandil põhjalikke ettevalmistusi – näiteks sünteesib antifriisina toimivaid ühendeid. Harilikku vesisammalt võib kohata üle Eesti ja teda kasutatakse ka akvaariumides sobiva keskkonna loomiseks.

Aasta seen: limatünnik

Limatünnik (Sarcosoma globosum) on kevadseen, mida võib samblarikastes vanades kuusikutes ja kuuse-segametsades kohata kevaditi alates lume sulamisest kuni maikuuni. Selle tünnikujulise kottseene viljakeha on täidetud värvusetu sültja või vesise massiga, mis talitleb veereservuaarina ning viljakeha mustjas ,,kaas” on eoslava, millelt seen eoseid õhku paiskab. Viljakeha pealispind on sametjas, pruun või mustjas, sile kuni kortsuline. Limatünnik kuulub kaitsealuste liikide I kaitsekategooriasse ning punase nimestiku ohualtite liikide hulka. Ta on paigatruu seen, kasvades Eestis vähestes leiukohtades Põhja- ja Kagu-Eestis. Paraku on aastati viljakehade hulk väga kõikuv. Liik vajab kaitset ja tähelepanu vanade kuusikute suure raiesurve tõttu. Praeguseks on mujal Euroopas limatünnik enamikus piirkondades peale Skandinaavia ja Baltimaade välja surnud. Limatünniku korjamine on rangelt keelatud, kuid seente leiukohtadest tasub teavitada Keskkonnaametit või sisestada vaatlus ise loodusvaatluste andmebaasi.

Aasta puu: harilik haab

Harilik haab (Populus tremula) on üks Eesti metsade levinumaid lehtpuid. Ta eelistab viljakaid muldi ja kasvab ühtviisi hästi nii parasniisketel kui ka ajuti niisketel aladel. Haab on valgusnõudlik, mistõttu laasub kergesti. Ta on pioneerliik, kes on peale tormi, raiet või põlengut sageli esimesena kohal. Selle peamiseks põhjuseks on haava suurepärane juurevõsumisvõime, lisaks on haavaseemned head levijad. Haab on kahekojaline – osadel puudel on isas- ja teisel ainult emasurvad. Haava ümarakujulistel, vahel ka veidi rombjatel lehtedel on pikk ja lapik leheroots, mistõttu lehed värisevad ka vaiksema ilmaga. Ladinakeelne liigiepiteet tremula tähendabki värisevat. Lehe liikumine aitab puul paremini valgust püüda ja soodustab fotosünteesi. Haavaga on seotud rohkem liike kui ühegi teise puuga. Vanad haavikud on asendamatud lendoravale ja valgeselg-kirjurähnile. Inimesed hindavad haava puitu haabjate, saunalavade, tuletikkude, paberi jpm tegemisel. Eesti kõrgeim haab, 43,2 m, kasvab Tiidu külast Valga maakonnas.

Aasta metsaputukas: suur-haavasikk

Aasta metsaputukat valiti Eestis esmakordselt. Suur-haavasikk (Saperda carcharias) on otseselt seotud 2026. aasta puuga – hariliku haavaga ja tal on metsas oluline ökoloogiline roll. Koos teiste putukatega toimib ta metsa sanitarina, kiirendades puidu lagunemist ja toetades aineringet. See loob tingimused järgmistele elusorganismidele ja on ökosüsteemi jaoks vajalik protsess. Suur-haavasiku vastsed tungivad noore haava tüvesse maapinna lähedalt, uuristades seal aastaid käike ja liikudes puidus kuni meetri kõrgusele. Putuka elutsükli pikkus on umbes kolm aastat ning suurema osa oma elust veedab ta vastsena. Suvekuudel on haavasikke võimalik ka näha, kui täiskasvanud mardikad väljuvad vastsete ehitatud nn nukuhällidest. Nad toituvad haavalehtedest, kuid lehtedele tehtav kahju on puule väike. Puidutööstuse seisukohast on haavasiku tegevus kahjulik, sest see rikub puidu kvaliteedi jäädavalt ning avab tee seenhaigustele, mis muudavad puidu pruuniks ja panevad selle pehkima. Hoolimata ulatuslikest seesmistest kahjustustest suudavad puu ja putukas pikalt koos elada.

Tartu loodusmaja on koostanud iga liigi kohta A4 eestikeelse infolehe ja A3 plakati, kus on esindatud kõik aasta tegijad liigid koos piltide, kirjelduste ja muude põnevate faktidega.

Eesti Looduse värske ajakirjanumber tutvustab paljusid looduse aasta tegijad ka lähemalt.