Huvikooli õpilaste jõulusoovid rõõmustavad külastajaid

Tartu loodusmaja ees asuval pargialal on kõigile külastajatele ning Zoomi tundidest ja koosolekutest puhkepausi vajavatele lastele, noortele ja täiskasvanutele üles riputatud huvikooli õpilaste jõulusoovid. See mõtteline soovide rada puudutab iga lugeja südant ning toob naeratuse suule.

Laste mõtted, soovid ning unistused kogus kokku huvikooli juhendaja Eelika Laane-Hannus. Aitäh kõikidele loodusmaja huvikooli lastele, õpetajatele ning lastevanematele, kes kaasa aitasid ja mõtlesid

Kunstiteosed ripuvad maja ees nii kaua, kui ilmastik lubab, loodetavasti selle aasta lõpuni.

“Soovide rada” – maailmanägemus läbi väikese inimese silmade, mis paberilehena tuules murede mustale valule peale puhub!
(mõtiskleb Eelika Laane-Hannus)

Soovide rada on Tartu loodusmaja ees ennast talveunele sättiv heade mõtete ja südames pesitseva igatsuse pabermõmmik!
Laste mõtted, soovid, unistused – kõik kokku kogutud, ülesse kirjutatud.
Tuulele mängimiseks ja pakasele kaisuloomaks… Muinasjutt, mida peab lugema!
Lapselt lapsele ja lapsemeelsele. Igivanale ja keskea-eelsele.
Südamest ja südamele… Õhu kätte tulijale!

Mõnikord sünnib millegi ära jäämisest midagi täiesti uut!
Midagi vaimustavat ja head! Meie Jõululaada raames pidi toimuma Perepäev, kuhu mõtlesime loomade tegevusjälgede raja ülesse panna, kuid sellel aastal tuli suuremad kogunemised ja kokkusaamised ära jätta. Selle peale hakkas lootusi täis süstitud ja tegutsemistahet täis Rada oma elu elama ning omi toimetusi tegema! Mis tal muud üle jäigi?
Ja väga hea, et ta nurka nutma ei jäänud, sest…
Tartu loodusmaja õpilased meisterdasid, joonistasid, kleepisid ning voltisid, südames põksumas miskit sooja ja head!
Tahe teha head, soov soovida parimat, jagada jagamisväärset, avaldada armast, lennutada lootust – see kõik otsis väljapääsu!

Nii ta valmis saigi…
See esmapilgul lihtne ja tavaline, iga-aastane “soovin…” sedelite ja – kirjade uutmoodi Rada!

Ma lugesin neid mõtteid, mida laste käed olid paberile kirjutanud.
Vaatasin nende joonistatud pilte ning mõistsin – mitte kunagi varem pole minu jaoks sõnad: “Ma soovin sulle head!” või “Ma tahan, et sa oleksid terve!”, “Ma tahan, et mu sõber saaks rohkem õue!”, “Ma päriselt ka tahan endale kassi, sest ma ei jõua enam üksinda kodus olla!” tähendanud seda, mida nad tähendavad just praegusel ajal!