Suvine seiklus isesõitvatel bussidel

Seikluseid võib olla igasuguseid ja mõne leidmiseks ei peagi kaugele minema. Seikluste otsinguil otsustasin ma proovida sõita Tallinnas uute isesõitvate bussidega. Igasugused uudsed transpordilahendused ja ka lihtsalt ühistranspordis ringi sõitmine on mulle alati huvi pakkunud. Niisiis kasutasin ma juba esimesel päeval, kui imemasinad reisijaid sõidutama hakkasid, tavalist diiselmootoriga bussi, et jõuda kesklinna.

Peatuskoht polnud märgistuse puudumise tõttu just lihtsalt leitav, kuid mõne aja möödudes nägin üht pisikest bussiloru remondis olevas trammipeatuses, ning läksin selle peale. Peale astudes võttis mind vastu mitte eriti jutukas mees, kes pidi jälgima masina tegevust. Buss ei omanud aga oma esimestel avalikel töötundidel populaarsust, ning peale minu sai sellele sõidule peale ainut üks väiksemat mõõtu transpordihuviline poiss.

Kuigi ma teadsin, et masina liikumiskiirus saab olema ainult 8 kilomeetrit tunnis, hämmastas mind ikkagi liiklusvahendi vähene kiirus ja intelligents. Buss vänderdas aeglaselt mööda igast trammiteel olevast elektripostist ja liikus tavalise jalakäija kiirusel. Bussi mõistustaset võis võrrelda robotmuruniidukiga, mis sarnaselt improviseerib oma liikumiskurssi. Marsruut kulges Mere puiestee trammipetusest Linnahalli peatusse, mis läbiti umbes 10 minutiga.

Kuigi need bussid, mis Tallinna tänavatel ringi vurasid olid veel üsna primiitivsed, arvan mina, et sellel tehnoloogial on palju perspektiive. Sellised sõidukid võiksid muuta meie liiklust palju turvalisemaks ja igapäevaelu kergemaks.

Paul Kaasik

Nimeks on mul Paul Kaasik ja olen käinud kolm aastat ornitoloogiaringis. Olen Kännuseente toimetaja ehk kännuämblik ning ka Kännuseente veebiportaali looja. Seentest sobitun ma oma arust kõige enam haavapuravikuga, sest olen näost täpselt sama punane.