Seiklused pisikesel Pranglil

Suvi on minu jaoks aeg, mil ööd on valged, päevad pikad ning süda on täis seiklusi. Rääkimata kaua ette planeeritud laagritest, spontaansetest ujumiskäikudest sõpradega ning vanaema külastamisest, avastab meie pere igal suvel uue Eesti väikesaare.

Aastatega oleme me jõudnud käia Ruhnul, Pranglil, Naissaarel ning mitmel korral ka Kihnul. Sellel suvel retklesime me pisikesele Prangli saarele. Sinna kohale jõudes tervitas meid võrratult soe ja suvine ilm. Me ööbisime murukatustega kämpingutes, mis asusid otse mere ääres. Esimesel päeval tutvusime me kohaga ning sättisime ennast mõnusalt sisse.

Kolmepäevase reisi teisel päeval tehti meile kastiautoga saart tutvustav ekskursioon. Me külastasime kirikut, loodusmuuseumit, maagaasi lätet, suurt rändrahnu ning saare kõige ilusamat randa. Terve selle päeva vältel kuulsime me nii ühelt kui ka teiselt inimeselt, et järgmiseks päevaks lubab kõvat tormi. Meie giid arvas, et sellisel juhul laev ei välju ning me ei saa saarelt minema. Teades, kui muutlik on Eesti ilm, lootis meie reisiseltskond, et ehk  asi ei ole nii tõsine.

Selle sama päeva õhtuks olime me siiski üpriski veendunud, et homme ei pääse me mandrile. Laevaliinide kodulehel olid kõik väljumised Pranglilt tühistatud. Hiljem külastatas meid meie giid ning ütles, et järgmisel päeval väljub võib-olla kõige esimene sõit. Ta soovitas meil igaksjuhuks hommikuks asjad kokku pakkida, kui laev peaks ikkagi saarelt ära sõitma. Meie jaoks oli see rõõmusõnum, kuna tormist ilma lubas veel mitmeks päevaks ning seda me ei teadnud, kuna me sellisel juhul oleks koju saanud.

Kolmandal hommikul ajas ema mind kiiruga üles ning ütles: “Tee ruttu, laev läheb tunni aja pärast!” Me pakkisime veel kiiresti viimased asjad kokku, sõime kerge hommikusöögi ning jõudsime täpselt õigeks ajaks sadamasse. Sõitma hakates olid teised kajutis ning meie isaga väljas. Kui me avamerele jõudsime, siis tulid nii meeletud lained, et me saime kõigest paari vooga läbimärjaks. See oli kohutav vaatepilt, kui ma nägin, kuidas laevanina tõuseb kõrgele üles ning vajub siis kuhugile kohutavasse sügavikku. Tavaliselt ma armastan merd ja ei karda tormi, kuid seekord oli see minu jaoks nii õudne, et ma palusin esimest korda enda elus jumalat. Tagantjärgi mõeldes tundub see ateistina suhteliselt totter.

Järgneval päeval saime me teada, et ilma selle sõiduta oleksime me saarelt ära saanud 2 päeva plaanitust hiljem. Igastahes kindel on see, et sellistest seikadest hoolimata ei jää ükski seiklus pidamata ning koht avastamata!

Tuuli Annok

Minu nimi on Tuuli ja ma käin loodus- ja keskkonnauuringute huviringis. Mind võiks iseloomustada hariliku murumuna ehk ämmatossuga. Tavaliselt leban rahulikult metsa all, aga torkides ja peale astudes teen pauku ja ajan tossu välja.