Pühkisime kummidelt Tartu tolmu

24.- 25. mail käis loodusmatkade ring jalgrattamatkal Lõuna- Eestis. Kahel päeval sõideti kokku 50+47= 97 km.

Teekond ja relieef
Teekond ja relieef

Laupäeva keskpäeval saadi Tartu piiril kokku ja sihiks sai ühe ringiõpilase maakodu Otepää lähistel. Turvaline ja mugav rattatee sai Külitsel otsa, selle tähistamiseks tegime esimese ujumispeatuse. Teekond jätkus suviselt kuldse päikese all. Mõne kilomeetri pärast sai ka sile asfalt otsa ning meid ootas kruusatee, mis kulges põldude ja metsade vahel kuni Luke mõisapargini. Hetkeks saime kuumusest kosutust ja veetsime natuke aega mõisakompleksiga tutvudes.

Pangodi hein
Pangodi hein

Juba nelja kilomeetri pärast saime end kasta jahedasse Pangodi vette. On õnn, et Lõuna- Eesti kuplite vahelt võib leida mitmeid kosutava veega järvekesi. Peatselt jõudsime juba Nõuni külapoe juurde, kus sai enne Nõuni järve ujumaminekut teha jäätisepeatuse.

Veel natuke asfaltteed
Veel natuke asfaltteed
Kruusateedel kulgemas
Kruusateedel kulgemas

Edasine teekond ei olnud meile armuline. Ikka ja jälle küngastest üles ja alla, kõrvu kostus ööbiku laksutamist ja põldlõokese siristamist. Vahel ootasime tagumisi järgi, et ka nemad õige tee üles leiaksid. Eelviimane peatus oli meil Valgjärve ääres. Viimane ots läbi metsa ja kohal me olimegi- ees ootasid talutiigid ja aedikud lammastega. Heinamaal jalutades näitasid meile teed veel viimsed päikesekiired.

Õpilased lammastega tutvusi sobitamas
Õpilased lammastega tutvusi sobitamas
Õhtupäikese kuma
Õhtupäikese kuma

Õhtul lakka pehmetele heintele magama heites tundsime rammestust oma kehas ning taskulambi valgusvihus tantsiskles vihane suitsupääsuke.

Tuli hommik. Oli vaja jälle teele asuda- täitsime veepudelid ja olime valmis järgmiseks kuumaks suvepäevaks. Aga me ei teadnud siis veel, mis meid ees ootamas oli.

Maastik oli erinäoline: lainetavatest põldudest kuumusest õhkavate männimetsadeni. Peatselt jõudsime Kooraste Kõverjärveni. Seal katsetasime, kuidas süttib vaigust läbiimbunud männijuur.

Pokumaa
Pokumaa

Endalegi üllatuseks jõudsime varsti Pokumaale, kuid aega polnud varnast võtta ning me pidime sealt peagi lahkuma. Metsa tagant kostus õõvastust tekitavat kõuekõminat. Järgnevad kilomeetrid möödusid kiirustades. Üritasime ära sõita vihmavalingute ja tumedate pilvede eest. Kuid siiski, mõned piisad ulatusid meid värskendama. Peatused mürkrohelise kaevandustiigi ääres ja Sangastes viisid meid eesmärgile lähemale.

Kui olime väljunud Keeni tanklapoest ja sõime päikesepaistel jäätist, nägime kauguses sähvatamas piksenooli. See oli märguanne teeleasumiseks. Kuid see juhtus ikkagi- tugev suvine sajuhoog kastis meid läbimärjaks. Ja nii, rattad vihmast tilkumas, jõudsime me rongipeatusesse ja jäime ootama oranži vagunit.

Väga tublid olid kõik sellest seiklusest osasaajad!