Ornitoloogiaring taas Kablis linde rõngastamas

Vaheajal 20-24.oktoobril käisid ornitoloogiaringi õpilased Pelle Mellov, Martin Tikk ja Mirjam Grosberg koos ringi juhendajaga Elo Hermanniga Kablis linde rõngastamas. Elo pidi kahjuks töö tõttu varem lahkuma, kuid õnneks sai ta olla kõige põnevamal ajal. Idee Kablisse linde rõngastama minna sai alguse Tartu Noorte Linnuklubi sõidust Pulgojale, mis leidis aset augustis. Käisime seal koos meie linnuklubi juhendaja Eloga ning peale minu oli linnuklubi õpilastest kaasas veel Pelle ja Jaan. Seal õpetas meile linde ja lindude rõngastamist Jaak Tammekänd. Kuna meil oli koos Jaaguga Pulgojal nii vahva, siis haudusime mõtet minna ka Kablisse Jaagule appi linde rõngastama. Septembris korraldas TÜ Loodusmuuseum ühe sõidu Kabli linnujaama ning kuna mina, Martin ja Pelle sel reisil osaleda saime, lootsime, et näeme ka Jaaku kohapeal.  Nägimegi 🙂  Jaak oli Kablis olemas, võtsime talt kiiresti varrukast kinni ja saime temaga kokku leppida, et saame koolivaheajal Kablisse rõngastama minna. Olime nii õnnelikud, et rääkisime ka Elole meie plaanist ning ta liitus meiega.

1.päev 20.10

Sõitu alustasime pühapäeval õhtupoole kl 18.00. Sõitsime Kablisse Elo autoga. Väga ruttu kiskus ilm hämaraks, kuid see-eest oli meil mõnus sõit, väga ilus punakaskollane kuu helkis pimedal õhtul, õhkkond oli mõnus ja tüüne, liiklust oli vähemaks jäänud ning salapärane udu kattis teepeenraid. Elo lisas visalt gaasi juurde ja GPS-i abiga jõudsime lõpuks kohale. Väljas oli külm ja kõle. Härmatis kattis maad ning vastu võtsid meid Meelis Leivits ning tema pimedas helkivate silmadega koer. Seadsime end Kabli linnujaama sisse, jälgisime-kirusime valimistulemusi  ja sättisime magama. Varahommikul  jõudis kohale ka Jaak ning kõik ärkasid üles, kuna koer hakkas kõva häälega haukuma.

2.päev 21.10

Hommik algas nostalgiliselt miljonivaatega merele ning imeline härmatis kattis kõik krimpsus lehed. Panime soojalt riidesse ja läksime linde mõrda peibutama. Lindude ajamine mõrda käib sellise abivahendiga, mille nimi on ronk. Ronk on tokk, mille külge on pandud erinevaid kõlisevaid asju ja kileribasid. Kui linnud lendavad mõrda, siis tuleb võtta ruttu ronk ja teha erinevaid hirmutavaid hääli ning joosta kuni mõrra lõpuni, et linnud mõrra lõpus asuvasse kasti ajada. Alguses oli väga naljakas rongaga ringi joosta, kuid peatselt harjusime ära ning see muutus lausa tavaliseks. Kõik saime sellega mitu korda ringi joosta. Hommik oli küll väga väga külm, kuid õnneks kui päike välja tuli, siis läks suhteliselt kiirelt soojaks, nii et lõunapaiku sai lausa ilma jopeta ringi käia. Mingi hetk liitus meiega üks uus linnuhuviline, kelle nimi oli Eeva. Vahepeal käisid Pelle ja Elo Priivitsa oja kaldal jäälinnu otsingutel, kuid kahjuks ei näinud teda. Päeva jooksul saime sabatihaste salkasid, porre, rasvatihaseid, sinitihaseid, paar leevikest ja salutihast. Kõige põnevam lind, mis roostikuvõrku kinni jäi oli roohabekas. Saime kätte nii isase kui ka emase roohabeka. Elo tegi roohabekast mitmeid portreepilte ja Martin oli väga õnnelik, et nägi lõpuks oma silmaga need imeilusad linnud ära.

Sama päeva öösel, veidi enne keskööd saime kakuvõrgust ühe karvasjalg-kaku. Pelle ja Elo ärkasid selle peale üles ning olid ärevusest punased, kuid mina ja Martin magasime edasi. Martin lihtsalt ei viitsinud üles tõusta ning tõi põhjenduseks, et alles jäi magama ning mul oli nii magus uni, et ei kuulnudki midagi. Õnneks saime samal ööl veel ühe karvasjalg-kaku ja koguni kolm (!) kõrvukrätsu.  Jaak ütles, et need kakud sai ta u kell 3.30, kuid harutamisele ja käte soojendamisele läks omakorda aega, nii et jõudis alles kell 4.30 meid äratama tulla ning selle peale kargas viimne kui mees-naine, nii edasi otsekohe püsti ning nüüd nägime kõik need ägedad linnud elusuuruses ära. Saime veel unise peaga teada, et karvasjalg-kaku vanust vaadatakse saba sulgede pealt – noorlinnul on saba peal laiemad triibud kui vanalinnul. Peale selle näitas Jaak, et kõrvukrätsul vaadatakse sugu tiiva järgi – kui tiib on seespool natuke kollane, siis on emane kõrvukräts. Kokku saime ühe isase ja kaks emast kõrvukrätsu ning ka need said fotole.

3.päev 22.10

Kell 6 oli maa taas helevalge härmatisega kaetud. Jaak püüdis värbkakku meelitada, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Meie Pelle ja Martiniga valvasime mõrda ning saime rasvatihaseid, sinitihaseid ja ühe musttihase. Ka sel päeval paistis päike ning väljas kihas lindudest. Elo, Jaak ja Eeva passisid lõunani tornis ning jälgisid rännet.  Poole päeva jooksul lugesid nad näiteks kokku üle 4000 urvalinnu! Põnevamatest lindudest nähti veel jäälindu ja mänsakut. Lõuna ajal hakkas ka mõrra juures rohkem linde sisse ja välja voolama. Korjasime võrkudest porre, rootsiitsitajaid, urvalinde jt värvulisi. Peale lõunat, kui Martiniga mõrda valvasime, saime mitu korda ronkadega ringi joosta ning lõpuks tasus see ka ära, kuna püüdsime kinni väikse-kirjurähni. Võtsin selle kastist välja ja sain ise sellele rõnga jala külge kinnitada. Võin öelda, et see on põnevaim lind, keda rõngastanud olen. Pelle oli samal ajal kuskil metsas ning ei näinudki väikest-kirjurähni, kuid nägi selle asemel tutt-tihast ja muud põnevat. Õhtul kella 5 ajal pidi Elo tagasi Tartu poole startima ja kui ta ära läks, muutus õhk ühtäkki lindudest hõredamaks ning meil oli nn siesta. Hiljem tegime Eeva ja Martiniga ühe pikema ööretke. Müstiliselt vaikne oli ning nautisime mõnusat meretuult, mis sasis meie juukseid. Ilm oli tuuline ja soojem kui muidu ning kakulootust meil ei olnud.

4.päev 23.10

Ärkasime ning valmistusime lindude püüdmiseks, kuid pidime kurbusega tõdema, et oli halb linnuilm. Õhk oli niiske, päike oli pilve taga ja tuul kõigutas puuoksi, kuid Jaak korraldas kohe entusiastlikult võistluse, kes kõige rohkem linnuliike kirja saab. Eeva läks torni, Pelle mere äärde, Martin mõrra juurde ning mina madalasse lagunenud torni linde vaatlema. Pärast arutasime, kes, mis linde näinud ja kuulnud oli. Sain pikema nimekirja kui esimene päev, mil ma nii palju tähelepanu kõikidele lindudele ei pööranud. Kõik nägime ka mustlaglesid, kes rahulikult nokkisid mere ääres vetikaid. Kokku sai korraliku lindude nimekirja arvestades sellega, et ilm meid ei soosinud – nägime 34 linnuliiki. Rõngastatud sai sel päeval alla 20 linnu – tõeline linnupõud.

5.päev

Kõik ärkasid erinevatel kellaaegadel. Ilm oli samasugune kui eelmisel päeval. Pakkisime juba vaikselt asju ja valmistusime äraminekuks. Hommikul tuli ka Paul Hunt linnujaama. Mõtlesime ennem seda mõrra alla võtta, aga kuna Paul tuli, siis jätsime selle üles lootuses, et vast läheb ilm paremaks ning linnud hakkavad liikuma. Meie liikusime bussi peale u kl 10 ning sellega lõppes meie vahva aeg Kabli linnujaamas. Järgmisel aastal jälle!

Loo pani kirja Mirjam Grosberg, pildistas Elo Hermann

PiltPiltPiltPiltPiltPilt8Pilt10PiltPiltPiltPiltPiltPiltPiltPiltPiltPiltPiltPiltPiltPiltPilt