Õpperetk Järvselja põlismetsas

Laupäeval, 19. novembril 2011 käisid geoloogia- ja matkaringi õpilased õpperetkel Järvseljal. Retke juhendas Eesti Maaülikooli vanemteader Ahto Kangur. Oma muljeid põlismetsaga tutvumisest jagavad geoloogiaringi õpilane Mirjam ja matkaringi õpilane Lea.

Käisime õpperetkel Järvseljal. Järvselja on väike küla, kus elab 50 inimest ja pood on ratastel. Seal asub ka suur katseala, kus üliõpilased käivad õppimas metsaökoloogiat. Esimene koht, mida külastasime, oligi FAHMi katseala ehk metsa õhuniiskuse manipulatsioonikatse. Seal uuritakse, mis juhtub, kui suurendada või vähendada õhuniiskust puude ümber. See katse aitab teada saada, mis juhtub globaalse soojenemise korral puude kasvamisega.

Edasi sõitsime Järvselja looduse õpperajale. Rajal seletati meile metsamajandamise põhitõdesid. Saime teada, et lihtsamaks majandamiseks jagatakse mets ristkülikukujulisteks aladeks ehk kvartaliteks. Eestis võib ühel kvartalil näha mitut erinevat metsatüüpi. Meile näidati näiteks haavikut ja sanglepa-segametsa.

Laudtee, mida mööda kõndisime, oli märg ja väga libe, seepärast tuli ette ka kukkumisi. Õnneks jäid kõik terveks! Rada läbides anti meile ka ülesandeid. Nimelt tuli meil ära tunda puid, põõsaid, taimi, samblaid ja samblikke. Me tundsime ära näiteks sinilille, haava, lepa, kuuse, männi. Tutvusime ka uute liikidega, nagu näiteks lõhnav madar, samblikud nimega tiksik ja kopsusamblik, roossammal ja seen nimega kännupess.

Meil oli võimalus ringi uidata ka põlismetsas. Põlismetsas kasvab erinevas vanuses puid ja inimene seal ei tegutse. Meie retkejuht ütles, et Järvselja põlismets pole siiski päris ehtne põlismets, sest seal on kunagi kraave kaevatud kuivendamiseks. Põlismetsas nägime huvitavat vaatepilti: noored kuused kasvasid sirgelt reas. Need polnud inimese istutatud kuused, vaid nad kasvasid seal looduslikult. Seda seepärast, et kuusk eelistab kasvada kõrgemates kohtades, mitte niisketes. Kui mõni vana puu maha kukub, siis tekibki noortele kuuskedele sobiv kasvukoht langenud puutüvel.

Matkaraja lõpus näitas retkejuht meile ka Kuningamändi, mis on niisama vana kui Tartu Ülikool. Selles peatuskohas räägiti meile veel natukene Järvselja metsadest. Seal on enamlevinud puuliigiks kask. Sealsetes metsades on ka palju põtru, kes takaistavad puude normaalset arengut, sest nad söövad neid. Enne tagasisõitu nägime ka Järvselja jahilossi, üliõpilaste ühiselamuid, sööklat ja taimeaeda.

Retkemuljed olid head. Päike küll ei paistnud, aga vihma me ka ei saanud. Jõudsime tagasi Tartusse turvaliselt ja uute sõpradega.