Näitus “Sisekosmos”

Tartu Loodusmaja Geoloogia ja Keskkonna huviring käis 29. jaanuaril Lille majas vaatamas näitust “Üks tund sisekosmost”. Kui meid oli ilusti juhatatud keldrisse, pandi meile valged skafandrid selga ja sealt edasi liikusime järgmisesse ruumi, kust algasid meie  “kosmosejaama” seiklused.

Õhkkond oli päris hästi tabatud, mida võiks võrrelda isegi tänapäevase sci-fy arvutimänguga, kus sisenedes kosmosejaama, mis on mingil müstilisel põhjusel saanud tõsiselt kannatada, on kõik inimesed kadunud. Ma isegi natuke ootasin, et nüüd antakse mulle suur kruvikeeraja kätte ja kohe-kohe hüppab nurga tagant välja geneetiliselt muteerunud inimkoll.

Aga õnneks midagi sellist polnud, vaid hästi korraldatud keskkonnaga suudeti tekitada meis post-apokalüptiline meeleolu, kus me tundsime, missuguseks võib muutuda Maa ja meie elud, kui jätkame oma suhtumist ümbritsevasse keskkonda, nagu me hetkel teeme.

Meid juhatas teekonnal giid Tormi, kes aitas olustikku sisse elada ja edastas juhiseid, kuidas me peaksime hakkama saada.

Kui me olime natuke sisse elanud ehk sisenenud asteroidivööndis asuvasse kosmosejaama, siis valisime välja enda seast kapteni, kelleks sai meie eesrindlik õpilane Martin (piltide peal on näha teda kiivriga – kapteni sümbol ja geoloogide igapäevavahend). Nemad olid koos giidiga teejuhiks läbi kosmosejaama ja labürindi, kust me leidsime infokilde infopallide seest (loe: õhupallid). Kui me lugesime ette oma infokilde, selgus, mis oli juhtunud.

Siis juhatas kapten Martin meid läbi labürindi  tagasi. Me vaatasime kosmosejaama videosalvestust, kust saime teada, et tõesti oli siin midagi väga-väga halba juhtunud. Edasi liikusime läbi müstilise valguskiiri täis peegliruumi ja sealt edasi läbi tõsise takistuse – rippuvate juhtmete. Kui olime jõudnud pildisalvestuste juurde, siis me võtsime igaüks ühe parajalt abstraktse  pildi  ja pidime kirjeldama, mida me näeme.

Kõige põnevam koht näitusel oli see, kui me pidime kõigi grupi liikmetel silmad kinni siduma ja kõik võtma paremasse kätte pika nöörijupi ning jalutama läbi väga erinevate ruumide. See nõudis parajalt suhtlemist, koostööd kui ka usaldust. Kui me olime selle etapi läbinud (märkus: kõik jäid ellu), siis me liikusime edasi ruumi, kus nägime linna, mis oli mitukümmend aastat tagasi hävinud ja hakkas juba loodusesse kasvama. Saime teada, et inimesed olid selles linnas end prügisse uputanud ja sellega ennast hävitanud.

Hiljem liikusime “sädeme”-ruumi, kus saime tunda tõelist sädame jõudu, samas arutasime ka, et meid kogu aeg jälgitakse, mis on looduses väga loomulik, sest metsas me pole kunagi üksi, vaid me oleme metsas külalised, keda metsaelanikud jälgivad, et mida need külalised nende kodus teevad. Samas räägiti ja näidati, kuidas inimesed “läbi põlevad “.

Hiljem väljusime kosmosejaamast ja istusime maha, kus me joonistasime oma vasaku käe paberile ning pidime iga sõrme kohale kirjutama selle, mida me väärtustame oma elus kõige rohkem. Just tänu kogetud kosmosejaamale saime aru, et materiaalsed hüved on väheväärtuslikud.

Kajastas:  Tartu Loodusmaja Geoloogia ja Keskkonna huviringi õpetaja Ott Maidre.

Piltide autorid: Tartu Loodusmaja Geoloogia ja Keskkonna huviringi õpilased Katrin Kello ja Epp Libe.

Vaata lisaks: Tartu Postimees “Õusillutise all peitub sisekosmos“; Tartu Postimees “Keldris avaneb sisekomsos“.