Matkaringi jõulumatk

20.-21.12

Otsustasime teha enne talvevaheajale minekut ühe mõnusa matka Kaiu järvede äärde ja sealt edasi Kukemetsa metsaonni. Kogunesime 20. detsembri hommikul kella 8 paiku Tartu bussijaama, et sealt istuda bussile, mis sõidutaks meid Jõgevamaale Saare bussipeatusesse, mille lähedal oli meie päeva üks sihtpunktidest – Kaiu järved.  Matkalisi oli 8: Mari, Maarja Mä, Maarja Mu, Maris , Minna, Laura, Grete, Kert ja Kristiina. Bussis oli nii mõnus ja soe, et nii mõnigi pani silma looja. Välja minnes ootasid meid aga külmad tuuleiilid, mistõttu alustasime reipalt liikumist, et saada kiiremini naha vahele pugenud külmast lahti.

Üle pika aja oli jääd näha
Üle pika aja oli jääd näha

Teel järvedeni ületasime esimest korda Kääpa jõge, Kalevipoja mõõka me kahjuks ei näinud. Kaiu järvede ääres oli mitu lõkkekohta ning tee, mis nendeni viis, oli väga jäine ja nii saime ka uisupoognad järele proovida. Lõkkekohani jõudes tegime väikese tutvusringi nimede ja lemmikpuudega, sest meie seas oli ka uusi nägusid. Samuti liitus seal meiega Janar.
Kõndisime mööda järve kallast edasi ning jõudsime järgmise lõkkekohani. Seal tegime tule üles, et teevett keeta. Saabusime sinna täpselt koidu ajaks. Kaldal oli üks vanem tammepuu, mille otsa julgemad ronisid, et päikesetõusu nautida.  Et oli tugev tuul, hakkas kähku külm ning kaua ühe koha peal olla ei saanud, seepärast otsustasime osa grupiga ümbruskonnaga tutvuma minna senikaua, kuni teevesi keema läheb. Käisime piki luhta minevat laudteed ühel väikesel saarel ning avastasime lähedal asuva puhkekompleksi.

Suurepärase vaatega puu
Suurepärase vaatega puu

Kuna tegeleme praegu oma videoprojektiga, siis filmisime ka innukalt üksteist ja ümbruskonda. See aga kukkus oodatust halvemini välja, sest ilm ei olnud just meiega sina peal. Taevast tibutas vihma ja suure tuulega paiskus järvelt veepiisku kaldale, aga et meie kaamera veekindel ei olnud, ei saanud me kõike filmida, mida oleksime tahtnud.
Hiljem jõime teed ja kinnitasime keha paari võileivaga. Umbes kella 1 paiku päeval hakkasime edasi liikuma mööda RMK matkarada. Ületasime teist korda Kääpa jõge ning leidsime üksikud talud keset metsa, mis tuletasid meelde Valdur Mikita „Lingvistilist metsa“  ja seda kuidas „muistne inimene metsa minnes tõmbas hõlma alt välja Kääpa jõe ja valged pilved ning hakkas laulma“. Kalevipoja mõõka me siiski ka seekord ei näinud, kuid ilmselt seepärast, et me talle ei laulnud – siis oleks ta ju meile heal juhul vastu laulnud ja nii oleks me ta ka ehk leidnud.
Kõndisime ikka edasi ja edasi, möödusime Kääpa liikumiskeelu  alast, leidsime allikavett, mis ei olnud küll kristallvalge, vaid pigem metsakollane. Hea tahtmise juures oleks end vahepeal suvesse võinud mõelda, sest peale jaheda temperatuuri oli ümberkaudne mets päris suve nägu – rohetavad männid helerohelise metsaalusega. Varsti jõudsime kohta, kust ei saanud enam mugavalt mööda teed edasi minna, vaid pidime kompassi järgi läbi metsa minema. Selleks ajaks oli läinud kottpimedaks ning just siis hakkas ka laia lund sadama, nii et paari minutiga oli maa valge. Nii sai meie jõulumatk kohe talvisema ilme.
Metsast läbi minemine läks ilma viperusteta ning ei läinud enam palju, kui olime juba oma teises sihtkohas, Kukemetsa matkaonni juures väljas. Meile üllatusena oli seal juba lõke üleval ning matkaseltskond mõnusalt lõkke ääres istumas. Selgus, et meist kärmemad olid olnud Tõnu Jürgensoni matkaklubilised, kes lahkesti tegid meilegi ruumi ning pakkusid abi, kus vaja oli. Seal liitus meiega ka Mart, kes tõi meile söögipoolist ning oli mõnusaks seltsiliseks. Siis kui kõht oli täis ja meel hea, kogunesime kõik onni ja mängisime koos paari lõbusat mängu ja sõime mandariine. Tegime ka poolaasta kokkuvõtte ning arutasime, mida järgmisel aastal võiksime ette võtta. Siis hakkas juba unetolm silma kogunema ning sättisime end magama – kes onni, kes telki.

Mitu matkaseltskonda koos
Mitu matkaseltskonda koos

Hommikul ei pidanud me õnneks vara ärkama, vaid saime end välja magada. Kulgesime aeglaselt ning kõhu söönuks ja laagri kokku pandud saime keskpäevaks. Oli päikesepaisteline ja kargelt talvine ilm, nii et kohe lust oli teele asuda. Jäänud oli minna 8 km Vara alevisse, kust läks buss Tartusse kell 14.43. Teel bussile filmisime veel paar videojuppi ning  läksime ka kolmandat korda üle Kääpa jõe. Seekord tegime sillal ka pausi, kuid jällegi ei näinud me midagi mõõgalaadset. Varsti jõudsimegi bussipeatusesse ning kosutasime end paari võileiva ja sõõmu teega. Pooletunnise bussisõidu ajal tuli peale mõnus rammestus ning Tartusse jõudes olid kõigil väsinud, kuid rahulolevad näod peas.

DSCN4132 (2)

Laura