Matkaring Vitipalu metsades

Pühapäeval, 1. veebruaril otsisid kuus matkaselli üles oma talveriided, panid matkasaapad jalga ja läksid bussijaama. Ilm ei olnud just kõige sobivam matkamiseks- puhus tugev tuul ja maas olid lombid, kuid bussiga Vississe jõudes (pole aimugi, mis selle peatuse nimi oli) tabas  üllatus: maapinda kattis pehme valge lumi. Erakordne talv! Lihtsalt super!

DSCN4490

Matka raames oli plaanis külastada Vitipalu vaatetorni, vaadata üle Tartu Maratoni suusarada ja tutvuda Elva-Vitipalu maastikukaitsealaga.

Lagendikul puhus kõva tuul, kuuekesi tulid neiud läbi lume kui lumekoristusmasinad ja lükkasid oma saabastega külavaheteed lahti. Mõtlesime esitada kohalikule omavalitsusele arve lumekoristustööde eest, kuid selgus, et ilma loata lume lükkamine võib hoopis trahvi kaela tuua ning seetõttu jäi äriplaan katki.

Kui sügismatkal oli katsumuseks jõe ületamine, siis seekord oli vaja ületada raudtee. Tundus lihtne, kuid asja tegi keeruliseks enne raudteed olev suure kallakuga kraav, mille peal oli pehme lumekiht. Õnneks valisime kõige kõrgema nõlva, kust pepuli alla tulla ja seejärel jätkata teekonda. Eriti lõbus oli see, et vastu oli tulnud vanamees, kelle lumel olevate jälgede järgi sai tema teekonda uurida. „Mmm jah, mida see vanamees küll tegi pühapäeva hommikul kell 10 kuskil pärapõrgus“. Lisaks inimjälgedele kaunistasid teed metssea, orava ja metskitse jäljed.

DSCN4498

Kahjuks ei olnud matkal mitte ühtegi tugevat julget noormeest, kes oleks kaitsnud kuut habrast neidu üle tee jooksvate kitsede eest. Selline kiljumine käis, et need kolm kitse põgenesid küll täiskiirusel kaugele paksu metsa. Hiljem oli näha veel kolme kitse raiesmikul heinatutte otsimas.

Metskitsed

Vitipalu vaatetorni juures oli esimene suurem peatus, sai eriti maitsvat võileiba ja soojendavat teed. Vaatetorni all ja metsa vahel ei olnud üldse talvist tuult tunda, kuid 24 m kõrgusel ei kahtlenud me talvetaadi kohalolekus. Ülevalt avanes imekaunis vaade, lausa pisara tõi silma ja käsi külmus pildistades ära. Lehtpuud olid paljad ja okaspuud särasid maalilisel taustal kui kevadel tärkav muru. Kõrgemalt alla vaadates nägime mäest üles hingeldavaid spordikutte, kelle lõõtsutamist oli kuulda ka üles torni. Võib öelda, et sellise sportimise peale peaksid neil küll tulema paremad tulemused kui Veerpalul.

Kõndisime suusaraja ääres, imetlesime Elva jõe ürgorgu, kaldusime teelt kõrvale ja sumpasime lume sees, et saada veel paremat vaadet. Meie üllatuseks on Elva lähedasel matkarajal puust tehtud kujukesed, mis tegid eriti põnevaks looduse jälgimise. Soovitame kõigile!

Kahjuks jäi meie teele ette ka Haldjaraja eksklusiivne atraktsioon- seiklusrada, kust me ei saanud üldse tulema. Lisaks oli lähedal ka Nõiamaja, tõeline Baba Jagaa majake, mille nägemine pani fantaasia tööle.

DSCN4548 (2)

Kõndisime reipalt järgmise toidulauani, sõime, vaatasime jääauku silmadega ja võtsime suuna Elva linna poole. Lausa hirmuäratav oli näha puude vahelt autode tulesid- olime taas tsivilisatsiooni astunud. Justkui selgest taevast tuli meelde, et järgmisel päeval on kool ning otsustasime rongiga Tartusse sõita. Nii lõppes meie matk. NII TORE OLI!

Tiiu