Matkaring alustas pauguga

Uus aasta tuli uute õpilastega ja matkaringile kohaselt mindi üheskoos viimasel septembri nädalavahetusel sügismatkale.

Rong viis meid Taevaskotta, kus pärast lühikest jalutuskäiku leidsime end kohast, kus taevas puudutab maad. Kerge seljakoti kohendamine ja riidekihtide vähemaks võtmine- juba lühikesest jalutuskäigust saime aru, et päev tõotas tulla soe ja päikeseline.
Teel Saesaare paisjärve poole käisime veel vaatamas Emalätet ja jõime lonksu kosutavat allikavett. Sügisine tuuleke saatis meid meie teel ja tõeliselt andis ta tunda paisjärve järsul kaldal üles ja alla ronides. Teed jälgides ja püüdes mitte vette kukkuda jätkus meil ka aega meile avanevaid maalilisi vaateid imetleda. Ühel paljandipealsel tegime ka lõunapausi, päike soojendas meie nägu, kuid tugev ja jahe tuul andis märku suve möödumisest.

Vahepeal lehvitasime ka kanuutajatele
Vahepeal lehvitasime ka kanuutajatele

Mööda metsateid ja -sihte matkates korjasime seeni ja kummardusime aeg-ajalt pohlade järele. Järmine sihtpunkt oli Valgesoo, vaatetorn oli kahjuks suletud, aga laudtee viis ikka rappa, kust leidsime eest National Geographicu kollase akna.

Matkaseltskond ühes aknas
Matkaseltskond ühes aknas

Laudteelt pidime aga peatselt lahkuma ja teelt kõrvale pehmele turbapinnasele astuma – natuke vett siin, veel rohkem seal… Kindlamat jalgealust otsides hüppasime mättalt mättale ja suundusime kõrgemate puude poole, lootes leida kõvemat maapinda. Meie teele jäi ette kuklasepesi täis metsad ja rohkete jõhvikatega turbamättad, mäda maa kohta päris kõrgete mändidega metsalõigud, kus saatis meid sookailu paeluv lõhn. Mõni jalg sai läbi turba vajudes märjaks, mõni jäi kuivaks, üks kuivanud mänd langes kergest puudutusest, aga jõhvikaid ja sinikaid-mustikaid jäi pärast meie möödumist rabametsas vähemaks.

Suuri jõhvikaid otsides
Suuri jõhvikaid otsides

Päevavalgust jätkus veel pelgalt paariks tunniks, kui me oma tee kõige suurema takistuse – Ahja jõeni jõudsime. Hindasime jõekallast nii siin- kui sealpool jõge ja katsusime jõe sügavust, kuni leidsime turvalise ületuskoha. Me kõik olime selleks valmistunud, kuid kerge värin võis meil sees olla- ei tea, kas siis närveerimisest või jõevee jahedusest. Ükshaaval jalutasime läbi liivapõhjaga jõe, kõik rõõmsas tujus ja veest väljudes veel rõõmsamad ja rahulolevamad. Kuivad riided jälle selga ja matkasaapad jalga ning meie ööbimiskohani jõudmiseks tuli veel alla paari kilomeetri läbida.

Varjud venisid pikaks
Varjud venisid pikaks

Mõnedsajad meetrid enne lõkkeplatsi Laho järve ääres süttisid meie pealambid. Kuid mis meid ees ootas? Me ei olnud laagriplatsil üksi. Samas metsamassiivis olid toimumas ka kaitseliidu õppused. Lõke oli juba üleval ja meid võeti sõbralikult vastu. Telgid üles ja vesi keema – õhtusöögist unistasime vist me kõik. Metsa alt kostus vahepeal laske, kuid laagriplatsil jäi õhtul kõik rahulikuks, kuid meid teavitati, et see võib muutuda…

Äratuskella polnud vaja – pool 9 ärkasime kõik laagriplatsilt tulevate laskude peale, mis kestsid head mitu minutit. Meie elasime tulevahetusele kaasa oma telkides. Ehk oligi aeg üles tõusta või nagu meie naabrid ütlesid, kui me telkidest väljusime, et magasime lausa sõja maha. Tuleb tunnistada, et matkal pole meist vist keegi varem sellist äratust kuulnud. Nägime oma laagripaika ka päevavalges – päike sillerdas järvel, puudes oli veel vähe sügisvärve, kuid võib- olla jättis sellise tunde mändide rohkus.

Pärast õunamoosiga hommikuputru pidime jälle teele asuma- nüüd juba Tartule lähemale. Tee möödus muljetades, ja kindla tõdemusega, et matk oli hästi õnnestunud.

Maris Pärn, Loodusmatkade ringi juhendaja