Martiina Viil: Loodusmaja „igavese üliõpilase“ pihtimusi

 

Kuidas mina üldse Tartu Loodusmajja sain?

Kui ma olin essas klassis, kutsus Punger, Kai.

Tema ühel päeval vajus sisse minu kooli,

kohe enda kätte haaras olukorra rooli.

Ütles: „Teeme lilleseadet – tule, tõuse, sära!“

Kui nii otse kutsutakse, siis ei ütle ära.

Nii ma aasta otsa kõrsi kimpudesse seadsin,

teistest ringivalikutest väga vähe teadsin.

Teine klass jäi vahele (ilmselt raske iga),

aga klassis kolmandas ei kordun’d sama viga.

Siis ma seadsin sammud jälle loodusmaja poole,

kibeledes oot’sin järge oma loodusloole.

Kes siis sellel teisel katsel mulle õpsiks anneti?

Muidugi üks malakoloog, hea ja armas Anneli.

Lemmikloomaks oli temal teatavasti tigu,

kuigi kantseldada oskas ta ka merisigu.

Aadress oli majal ikka 10, Lille tänav,

ehkki nägu hoopis teine, kui on see tal täna.

Roheline, päevinäinud, pisike ja puust,

ometi meil kallim veel, kui on hiirtel juust.

Meenub veel ka tolleaegne vana kasvuhoone,

mille eksistents on nüüdseks alla saanud joone.

Taimedelt seal korjasime visasid kilptäisid,

kes neid tollal ikka kimbutamas käisid.

Võimsalt meelde jäi agaav, majesteetlik, tohutu,

aga kahjuks klaasist lagi polnud päris ohutu.

Sestap vana kasvuhoone lõhutigi maha,

nii et ainult vundament jäi loodusmaja taha.

Kasvuhoonest endale sain potitaim havortia,

selle uhkelt võisin ma siis koju sealt transportida.

Kõigil minu lemmikutel polnud elukohaks pott –

loodusmajast pärines ka Roosi-nimeline rott

ja veel ühe looma juured viivad loodusmajani –

küülik Lilli elab minu juures seniajani.

Meenuvad veel vahvad laagrid – Käsmu, Madsa, Kulli-

männiku, kus tehtud sai päris palju pulli.

Valgemetsas toimus öösel orienteerumise mäng,

tuli välja ajada end, maha jätta tühi säng,

punkte üles otsida, kaart ja kompass näpus,

kuigi suuna leidmises ma olin üsna äpu.

Lõpuks ühe koopa orvast karbi koukisime,

milles leidus komme ja ka küünlaid – vaat, kus ime!

Mööda minnes sääri paitas niiske kastehein,

viimseks peatuspaigaks sai me laagri suur bassein.

Seal said küünlad läidetud ja läkitatud teele,

tulukestest tukslevale tumedale veele.

Iga küünlaga sai kaasa mõeldud salasoov –

kindlasti too öö seal oli võlusildu loov.

Palupõhjas tuli teha hariduslik seinaleht,

seal mu tiimikaaslaseks sai Marie Lilleleht.

Tollel õhtul oli meil ülemeelik tunne –

meie plakat õpetas, kuis määrata saab junne.

Naerdes terve öö sai tehtud illustratsioone,

hoolsalt silmas pidasime kõiki pruuni toone.

Aastaid Palupõhjas seinal plakat rõõmsalt säras.

Praeguseks on kadunud, ei tea, kes vinnas ära.

Kui ma käisin keskkoolis, läks Anneli dekreeti,

teise õpsi juurde siis ta õpilased veeti.

Peagi armsaks meile sai ka Tiina Lilleleht,

tema huumor, siirus, soojus oli pesueht.

Ülikoolis essal kursal rahustasin närve –

Kiira Kahro kunstiringis segasin siis värve.

Kiira oli isiklikult kutsunud mind sinna,

olles näinud, kuidas maalin kauniks kivi pinna.

Sõpradega mestis veel sai tehtud ökodraamat,

seal mul ise kirjutada tuli osaraamat.

Tegelasteks said meil haldjad, sündmuspaigaks mets,

kuhu oli hulga prügi jätnud mõni rets.

Lavastajaiks anti appi Keil ja Kasterpalu,

nende nõul me andsimegi muudkui aga valu.

Märkamatult lava servast teise liikus puu,

käo kombel kukkuda meil proovis rähni suu,

Näiokõsõ hitil „Tii“ said uued sõnad antud,

ning siis valjult, selgelt, ülbelt lõpus ette kantud.

Viimseks ringiks mulle jäi „Matkad ja loodushoid“,

oli meie tegevus seal kõike muud kui loid.

Seltsiks Mai-Liis Alaru, sai käidud mitmeid teid,

pärast sellest kirjutatud põnevaid esseid.

Ometi nii lihtsalt ma ei jätnud loodusmaja –

küllap millekski meid oli teineteisel vaja.

Kui ma Luual õppisin loodusretkejuhiks,

olin seal just praktikandiks, mitte lihtsalt nuhiks.

Loodusmaja infopunktis pidasin siis vahti,

nii et kollektiiv ei saanud kuidagi must lahti.

Nägid mind siis kõik, kel pihku puutus loodusmaja uks,

Kiira veidi pilavalt mind hüüdis ilmatüdrukuks.

Siiski ainult infopunktis ma ei teinud ilma –

loomasõbraringi lastel arendasin silma.

Loodusmaja pargis käis meil õpetuslik tiir,

tegime koos näidendigi: „Koer, kass ja hiir“,

muinasjutu autor oli Jakobsoni August,

läbi põimun’d oli tekst meil iidsest regilaulust.

Abiks olin laagrites (Endla, Holstre-Polli),

püüdsin olla asjalik, ei mänginudki lolli.

Ühist loodusmajaga mul leidub veel ka muus,

sünnipäeva tähistame just novembrikuus.

Palju õnne, loodusmaja, ülivinget pidu,

igal nurgal võrsugu siin roherõõmu idud!

Uudishimu, õpiindu, julget pealehakkamist

ja et ealeski ei nähtaks selle kõige lakkamist!