Martiina Viil: Jalutuskäik

25.01.2005

Talvisel pimedal (ja sel aastal ka porisel) ajal toimusid matkade ja loodushoiu ringi tunnid siseruumides. Kusjuures nii matkade kui loodushoiuga oli neil sageli sama palju pistmist kui lehmal lennukiga. See ei tähenda muidugi, et neis tundides igav oleks olnud, vastupidi, aga… need on teised lood.

Seekord otsustas õpetaja [Mai-Liis Alaru] meid siis üle hulga aja koopast (loe: Tartu Keskkonnahariduse Keskuse) lillede toast välja vedada. Eks ta õige ole – muidu muutume veel ise ka potilillekesteks nagu meie toanaabrid, kasvatame juured alla ja puha…

Äkilise õueminekusoovi põhjenduseks tõi õpetaja, et väljas on nüüd korraga nii palju valgust. Nii füüsilises kui vaimses mõttes. Vaimuvalgus on läbi inimkonna ajaloo olnud üks võimsamaid metafoore ja sümboleid. Lõkketuli tagas juba kiviajal soojuse, korralikult kärsanud toidu, valgusest rääkimata. Lõke aitas ürginimestel ennast lahti rebida pimeduses varitsevatest hirmudest, kuigi päris kadunud pole need hirmud tänini. Nüüd, kus inimesest on saanud saaklooma asemel tippkiskja ja pole enam ohtu, et lõvid või mõõkhambulised tiigrid meid pimeduse katte all nahka võiksid pista, oleme enda jaoks välja mõelnud zombid, vampiirid ja teised „toredad“ tegelased, sest kümnete tuhandete aastate tagant pärinev alateadvus ütleb meile, et pimedus ei saa ju ometi ohutu olla. Televiisor, mis on suhteliselt uus leiutis, võimendab neid kartusi, eriti kõige noorema põlvkonna seas, nagu näitab ilmekalt Leelo Tungal oma luuletuses „Uued unenäod“: „Une-Mati meie majast/ metsa taha peletas/ juba ammu, teab, mis ajast/ lugupeetud telekas.// Sestap kena unenägu/ enam ükski laps ei näe./ Inimhunt kesk uduhägu/ pistab aknast tuppa käe,// umbes kesköö paiku tuleb/ seltsiks hundile vampiir,/ oma embusesse suleb/ kõiki Marsi motohiir. /…/ Vastu koitu saabub draakon,/ kaasas Raud- ja Ämblikmees./ Seitse aastat vana saak on/ oma sängis nende ees.// Ammuilma unustati/ unemehikese liiv/mis sust saab küll, Une-Mati – / närviarst või detektiiv?“

Vaatamata taolistele tagasilöökidele tänapäevas, oli tuli kiviajal siiski tegija. On isegi oletatud, et inimese aju hakkas nii kiiresti arenema seetõttu, et tal oli aega lõkke ääres istuda, tulle vaadata ja elu üle järele mõelda. Pole ime, et hakati austama tohutut tulekera Päikest (ja ka näiteks Kaali kraatrit Saaremaal, kuhu see kera arvati kukkunud olevat) ning tõrvikust sai lahutamatu aksessuaar kõikvõimalike riituste juures. Tulekummardamine on säilinud tänapäevalgi. Talvisel pimedal ajal põletatakse kõikjal väljaspool Tartu Keskkonnahariduse Keskust, kus see on rangelt keelatud, küünlaid, justkui selleks, et päikest ja valgust jälle tagasi meelitada.

Vaimuvalgus langeb tihti kokku nähtava valgusega. Näiteks keskkoolis [Hugo Treffneri Gümnaasiumis] oli meil igati korralik valgustus (kui välja arvata tühine seik, et üks raske raudvõrega lamp kukkus mulle pähe – paanikaks pole põhjust, ma olin juba enne seda kiiksuga) ja ka õpetajad, kaasõpilased ja üldse õpikeskkond olid super. TÜ õpetajate seminaris on meil laiad, kõledad ja hämarad koridorid. Inimlikult isikupäraseid ja sõbralikult sooje õppejõude on vähem ja kursuse küünarnukitunne on ka väiksem kui mu keskkooliklassil. Tegelikult pole asi sugugi nii jube, olen leidnud nii sõpru kui õppejõude, kellest väga lugu pean. Ent mõnel nukramal päeval koridoris kössitades on siiski raske lahti saada tundest, nagu oleks mind suurest heledast saalist välja pimeda ja külma kätte heidetud. Sellistel päevadel mõjub väga rahustavalt aula uste ette paigutatud istuva tüdruku kuju, kes hoiab süles stiliseeritud linnukest, kes ei saa olla keegi muu kui rahutuvi, sest kuju nimi ongi Rahu. Selle teisipäevase jalutuskäigu ajal nähtud kuju „Tüdruk rahutuviga“ meenutas mulle seminari „Rahu“ olgugi, et botaanikaaia piiga poos oli märksa dünaamilisem ja (kui kummaliselt see ka ei kõlaks) rahutum.

Kõigepealt läksimegi botaanikaaeda. Seal tundus kõik kuidagi võõras, ent samal ajal jälle tuttav ja oma. Põhjus oli selge – sügisel, suvel ja eriti muidugi kevadel olen botaanikaaeda külastanud lugematu arv kordi, ent talvel vist ainult korra. See paari aasta tagune kord on see-eest selgelt meeles. Toimus loodusmaja jõuluüritus. Alguses oli väike maastikumäng – tuli läbi käia kindlad botaanikaaia kaardile märgitud punktid. Pärast õues möllamist sai sees vaadata filmi „Lepatriinude jõulud“, juua sooja teed ja süüa küpsiseid. Ja põrandal olid päris õled… Sel päeval oli botaanikaaias nii palju valgust, igas mõttes…

Sellel jalutuskäigul hakkas juba hämarduma (samal ajal kuu aega tagasi oleks muidugi juba kottpime olnud), kuid lillepeenraid, puid, põõsaid ja skulptuure kattev lumevaip andis jällegi valgust juurde. Tundus, nagu magaks kogu botaanikaaed selle vaiba all, alati valmis siin-seal korraks ärkama ja tähelepanelikule möödujale mõne väikse saladuse avaldama – näiteks meie avastasime seekord enda jaoks kaunite punaste marjadega põõsa ja taime, mis kandis poeetilist nime prohvetilill.

Meenus palju mälestusi varasematest botaanikaaias käikudest, näiteks sillast ja tiigist möödudes tuli meelde, kuidas me üle-eelmisel kevadel loodusmaja õpetajate Tiina ja Kristeliga tiigi saarelt nii maismaalt kui veest loomi püüdsime. Mitte küll lõvisid ja jõehobusid, vaid valdavalt pisikesi selgrootuid nagu teod, putukad ja teised. Pärast üritasime tundmatuid tegelasi määrata ja uurisime binokulaari all. See oli väga põnev. Tegelikult ma olen loodusmajas käidud aja jooksul osalenud kümnetel sellistel välitöödel (mis olid ka kõik väga huvitavad), aga botaanikaaia saarel olen tõsisemalt elukaid uurinud vaid see üks kord, kuigi nimetet saareke on kevadel ja suvel tegelikult ütlemata kihvt ja rikkalikuga pisielustikuga paik.

Praegu oli tiik muidugi jääs ja pisiloomi oleks äärmisel juhul võinud leida kusagilt maa alt, seetõttu läksime tiigist, sillast ja saarest seekord üsna ruttu mööda. Aga kevadel võiks kindlasti tagasi tulla. Tegime botaanikaaiale tiiru peale, turnides vahepeal ka mööda müüri. Margil [Põder] oli vist kerge värskeõhumürgitus, ta pildus pidevalt lumepalle ja lollitas muidu. Ning kui Mark ütles mõne lause, mis algas sõnaga „Martiina“, polnud edasi üldse mõtet kuulata.

Lehte [Põder] jälle esines üsna retke alguses avaldusega, et õpetaja amet on ju nii-ii tüütu. Kuna õpin ise algklassiõpetajaks, pidasin oma kohuseks talle korra äiata. Nüüd ütles Lehte, et õpetaja amet on nii (sügavamõtteline paus) tore ja tema peab õpetajatest väga lugu, eriti minust. Valmistusin Lehtele silmakirjalikkuse eest juba väikest virgutavat vasaksirget andma, aga tema oli kiirem ja krabas mul käest kinni. Ja nii hoidsime üksteisel käest kinni terve tee. Sõbralikult. Sellised me Lehtega olemegi. Mõni, kes meid nii hästi ei tunne, on isegi arvanud, et oleme tülis. Aga tegelikult oleme parimad sõbrad ja seda juba õige kaua. Meil lihtsalt on selline veidi omapärane, kuid ülimalt armastusväärne suhtlemisstiil.

Edasi läksime Supilinna. Üks maja, mida nägime, oli omapäraselt kirevaks võõbatud. Herne tänavalt jäi meelde üks rõõmsalt herneroheline maja. Kartuli tänaval kartulikollast maja polnud, kartulikoorekarva võis olla küll, aga see ei hakkaks ju silma, eriti pimedas. Küll aga leidus seal kuhjaga kurje koeri, vähemalt nad haukusid kurjalt, nii et Mark tegi ettepaneku nimetada Kartuli tänav ümber Kurjade Koerte tänavaks. Sel plaanil on ainult mõned konksud. Esiteks võiksid koerte omanikud selle vastu protestida ja teiseks ei kõlba kurjad koerad erinevalt kartulitest, hernestest ja ubadest just eriti hästi patta panna.

Ühe armetu väljanägemise ja tugevalt sisse langenud katusega maja juures rääkis õpetaja, et on näinud filmi sellest majast. Seal elab (või vähemalt hiljuti elas) üks vanamees, kes väidetavalt polnud kunagi tööl käinud ja oli selle üle väga uhke. Ta ei tahtnud minna vanadekodusse, kuna lagunenud maja oli tema lapsepõlvekodu, ega ka remonti teha, kuna see oleks samuti töö ja seega alandav. Sellegipoolest oli ta väga optimistlik ja oma eluga rahul. See ongi minu meelest kõige tähtsam – olla õnnelik just selle üle, mis sul on. Seda tänapäeval paraku tihti ei suudeta, isegi need, kellel tundub olevat kõik olemas, leiavad ikka, et ei saa olla päris õnnelikud, sest midagi jääb alati puudu. Ometi võtavad materiaalselt kindlustatud inimesed endale tihtipeale õiguse varalt vaesemaid, kuid hingelt oluliselt rikkamaid inimesi õnnetuteks pidada, võib-olla selleks, et ennast veidigi paremini tunda. Ent just teiste mõistmine ongi üks väravaid õnne juurde.

Lõpuks läksime Kassitoomele. Nüüd, kus defitsiitne nähtus lumi jälle üle hulga aja maas on, käib seal päris vilgas elu. Üks põnn keevitas praegugi suhteliselt hilisest ajast hoolimata uljalt alla ja mäekülg oli kelgukilde täis. Arutasime, kuidas Kassitoome tekkinud on. Lehte pakkus, et tegu võiks olla meteoriidikraatriga. Oli näha, et talle kulub puhkus ära. Müüjaks õppimine pole naljaasi, esimene tõsisem jalutuskäik pärast pikka talveund samuti mitte.