Mari Liis Viljur: Juhtumisi minu loodusmaja päevilt (u. 1998-2008)

Loodusmaja oli väga oluline osa mu elust umbes kümne aasta vältel. Just sealt leidsin sõbrad, kellega suhtlen tänaseni ning arvatavasti oli loodusmajal mu huvide toetajana märkimisväärne roll ka koolijärgsetes erialastes valikutes. Soovin juubilarile 65. sünnipäeva puhul särtsu samas vaimus jätkamiseks! Tervitan ja tänan südamest oma õpetajaid Anneli Ehlvesti, Tiina Lillelehte ja Mai-Liis Alarut!

Järgnevalt esitan lühidalt mõned mälestused sellest imetoredast ajast. Häid mälestusi on loomulikult palju, aga valisin mõned, mis kergelt kiiksuga – sellised on sageli kõige sügavamale mällu sööbinud. Need pajatused ei pretendeeri ajalisele ega loogilisele sidususele, vaid on lihtsalt niisuguses järjekorras, nagu parasjagu pähe tulid.

Elu kompostihunnikus

Loodusringi tegevused võimaldasid ohtralt toredaid kohtumisi mitmesuguste erinevate elukatega. Meeldejäävaid looduselamusi aga ei pruugi pakkuda vaid hundi või karu nägemine. Olen alati tundnud suuremat imetlust hoopis sellise elu vastu, mis mahub peopessa ja mille lähemalt uurimiseks läheb luupi vaja. Seetõttu mäletan juba esimesest loodusmaja-aastast hästi Lille 10 vana maja aia ääres olnud kompostihunnikut. Mõnikord käisime sealt punakõrv-ilukilpkonnadele vihmausse kaevamas. Mõnikord tutvusime aga sihipäraselt ka muude loomakestega, kes kõdus ringi sibasid ja mäletan, et olin neist suures vaimustuses. See oli ikka tohutult põnev seltskond, kes lehesodi üles tõstmisel nähtavale ilmus – sadajalad, kakandid, teod, sametlestad jpm.

Ökodraama 2004

Loodusmajas sai õpitud ka teatrikunsti. Osalesime mitme ringi õpilastest koosnenud pundiga 2004. aastal Tartu linna ja maakonna kooliõpilastele mõeldud ökodraama konkursil. Eesmärk oli ise luua keskkonnateemaline näidend ja esitada see ühel maikuu päeval Tartu Raekoja platsil. See oli väga lõbus ja pealekauba veel hariv ettevõtmine, sest Tartu Teatrilabor kellega koostöös üritus korraldati, viis läbi ka näitlemiskoolituse professionaalide käe all.

Meie näidendi teksti kirjutas ringikaaslane Martiina Viil ning see sellest sai väga muhe ja humoorikas teatritükk. Selle esmaesitusest raekojaplatsil on mul aga peamiselt ja ilmselt jäädavalt meeles üks episood. Etendasin metshaldjat, kelle kodukohast oli üle käinud räpakate koolilaste ekskursioon, kes metsa hulganisti prügi maha jätsid. Muuhulgas oli metsa sattunud ka õhupall, mis pahaaimamatule haldjale mätast meenutas. Stsenaariumi järgi pidin istuma õhupallile, see pidi lõhkema ja mina karjatama „Taara avita!“. Proovis õnnestus see trikk kenasti, aga etenduses kasutatud õhupall oli paraku vastupidavamat sorti. Istusin, mis ma istusin, aga pall ei tahtnud üldsegi mitte katki minna. Hakkas juba üsna piinlik – istun mättal, vaim valmis Taarat appi kutsuma, aga õhupall püsib kenasti ühes tükis. Ehkki laval tundus see terve igavikuna, kestis olukord siiski vaid mõne hetke, pall andis pauguga järele ja etendus sai jätkuda. Vaatamata viperustele saime konkursil auväärse teise koha.

Murulaugupeenar ehk aus ülestunnistus

Mäletan läbi aegade udu üht pahandust. Nüüd, vast pea 20 aastat hiljem julgen tunnistada mõningast osalust selles rüüstetöös, mille ohvriks langes Lille 10 vana kasvuhoone taga asunud murulaugupeenar. Kujutan ette, et peenarde eest hoolitsenud õpilastele ja õpetajatele võis see parasjagu nördimust valmistada, et keegi sedasi suisa lehmakarja kombel murulaugu kallal käis. Seetõttu vabandan siiralt tagantjärele! Ometi ei saa ka märkimata jätta, et murulauk maitses hästi ja kui me ringikaaslastega umbes nelja-viiekesi lauku krõmpsutades majja naasime, oli lõbus kuulda viisakamate kaaskodanike pahaseid kommentaare selle aroomi kohta, mis väikese toa üsna kiiresti täitis.

Päästeoperatsioon „Hamster“

Elasin loodusmajast paariminutise teekonna kaugusel ning kui puud raagus olid, paistis väike roheline maja isegi mu koduaknast. Ühel päeval märkasin köögis istudes, et köögi akna all murul jookseb väike pruun loomake. Loodusmaja lapsena sain kohe aru, et see sabatu mütakas küll metsik hiir ei ole, vaid hoopis kuldhamster. Jooksin välja, püüdsin hamstri põrandapesuämbrisse ja viisin tuppa. Napilt, sest juba oli kirju kass maja nurga tagant luuramas. Hiljem selgus, et tegu oli loodusmaja hamstriga. Keegi olevat kasvuhoonesse sisse murdnud, laamendanud ja loomad puuridest välja lasknud.

Õpetaja Tiina põrandahari

Järgneva meenutusega tervitan õpetaja Tiina Lillelehte ja ühtlasi vabandan hämara saladuse päevavalgele tirimise pärast. Loodusmajas oli lihtsalt nii tore, et enamasti ei tahtnud me pärast ringitunni lõppu üldse ära minna. Kord ütles õpetaja midagi stiilis „Hakake astuma, muidu võtan harja!“. Sellest ajast alates sai õpetaja Tiina harjast loodusmajast kojumineku sümbol.  Delikaatne viide harjale ringitunni lõpus kutsus alati esile ohtralt naeruturtsatusi, aga lõpuks ikkagi ka kojumineku. Igaks juhuks olgu siiski öeldud, et ähvardused meid harjaga välja pühkida olid loomulikult vaid verbaalsed.