Kümned elukad kogunesid loodusmaja raamatukokku

Igal kevadel tulevad nad taas – pildid, värskelt teritatud harilik ja neljakümne kaheksani nummerdatud paber. Raamatukokku astudes vaatan enda ümber ja mõtlen: ,,Seda looma küll nimekirjas ei olnud…” Kuid kui olen 10 minuti pärast paberi lauale asetanud, lahkun rõõmsa meeleoluga. 

Teisipäevast kolmapäevani oli loodusmaja raamatukogus loodusmaja õpilastel võimalik osa võtta loomaviktoriinist. See on armas traditsiooniline võistlus, kus tuleb Eesti loomade pilte, tegevusjälgi, nahkasid või koljusid määrata. Viktoriinile tulles ei pea siiski närvitsema, sest kõigil on võimalik vastavalt innukusele end varasemalt avaldatud liiginimekirja abil ette valmistada. Valikus on esindajaid kõigist viiest suuremast selgroogsete rühmast ning ka selgrootute seast. Äraarvamist vajavate loomade hulk varieerub klassiti, kuid tublimatel pole keelatud arvata rohkem kui nõutud.  Viktoriin osutus populaarseks: sel aastal osales üle 120 õpilase. Tulemuste osas keritakse veel pinget, kuid kevadkonverentsil saavad kõik hoolsasti õppinud endale tunnustuseks midagi meelepärast.

 

Mari Remm

Mina olen Mari ja end iseloomustama valisin ma mageda pilviku ehk söögipilviku. Samastun selle seenekesega, sest olen tuntud oma magedate naljade ja suure söögiarmastuse poolest. Lisaks ei tundu seen pealtnäha midagi erilist olevat, aga sisu on tal säravvalge nagu mu iseloomgi.