Kuked saunas ehk Kuidas mitte käia linnulaadal

Ka mina seiklesin suvel. Üheks ebatavalisemaks seikluseks oli Nurmenuku talu linnulaada külastamine Pärnumaal. Eesmärgiks oli müüa ära viis kukehakatist, kelle pidamisega on linnas raskusi ning keda vahva iseloomu tõttu supimaterjaliks muuta ei raatsi.

Startisime emaga Tartust poole seitsme ajal hommikul, et jõuaksime ikka laada alguseks – kella üheksaks – kohale. Meie soovile seisid vapralt vastu aga teetööd, mis ähvardasid: “Tee tööd ja näe vaeva, muidu jäävad kuked müümata!” Nõnda me siis kimasime mööda maanteid, kusjuures igal kiirendusel või pidurdusel kostus tagapingilt pahurlik “kljutt-kljutt”. Nii jõudsimegi tallu pisut pärast üheksat.

Laadale oli kohale tulnud umbes 40 müüjat ning kaup varieerus kalkunitest näpuvurrideni. Müügiletid tõepoolest kirasid: näha oli hanesid, parte, kalkuneid, paabulinde, igat tõugu kanu ning meie õnnetuseks kõige rohkem muidugi kukkesid. Sellest hoolimata istusime oma kirejatega murule ning reklaamisime neid sildiga “Sõbralikud kuked”. Silt tekitas palju huvi, muhelust või mõnel juhul isegi pettumust: “Meie tahame ikka kurja kukke!”

Kuna meie peres müügimehe soon ei jookse, siis suutsime hädavaevu müüa ära vaid kaks kukke. Ühe pressis meie tuttav kukesse armunud lapsele peale, nii et tema vanaisa pidi nõustuma veel ühe kuke pidamisega. Teine kukk äratas ühel noorpaaril juba kaugelt huvi ning veendunult valisid nad oma perre just selle sünge, üleni musta kuke.

Kella üheks oli rahva liikumine vaibunud ja otsustasime oma sammud kodu poole seada. Jätsime laada peremeestega hüvasti ja tõstsime linnupuuri autosse. Kuid autosse istuda ei saanud – uks ei avanenud! Tuli välja, et autovõti oli tõstmishoos juba juhipingile lennanud, kuid meie emaga olime veel väljas. Auto kaitsemehhanism oli apsu teinud ja uksed lukustanud. Ning seda just Pärnumaal, kui varuvõti on kolme tunni kaugusel Tartus. Kaalusime muukimisvõimalusi, kuid auto oli liiga sissemurdmiskindel nende tarvitamiseks. Nii pidigi minu isa Tartus tuttavalt sõiduki laenama ning sellega meile varuvõtme tooma.

Ees seisis pea neli tundi närvilist ootamist. Üritasime küll ilusat suvepäeva nautida ja talus ringi vaadata, kuid närvesööv oli fakt, et järjest kuumenevas autos lõõtsutas kolm kukke, hing paelaga kaelas. Õnneks aitasid talu omanikud meil auto katta heleda telgikattega, mis kaitses pisut linnukesi lõõskava päikese armutu kuumuse eest. Sellegipoolest ei julgenud me puuri vaadata, kui isa autovõtmega saabus. Oli ju nii mõnigi pealtkuulaja visanud nalja grillkana lõhna tundmise kohta.

Hirmust tuli siiski üle saada ja tõega silmitsi seista – avasime auto. Lõõtsutamisest väsinud kannusekandjad olid kõik veel meelemärkusel ja käisid isegi ringi. Valasime neile vett selga ja suhu. Uskumatul kombel elasid kõik kuked saunaskäigu üsna ilusti üle, mis tõstab minu arvates nende väärtust veelgi. Nii saimegi laadaga hüvasti jätta ja taas turvalisse kodukanalasse põrutada. Ning kui sina, lugeja, tahad soetada endale sõbralikku kukke, kes suudab üle elada nii tuule, vee kui ka saunakuumuse, loo minuga kontakt ja vedamise korral täidan su soovi.

Mari Remm

Mina olen Mari ja end iseloomustama valisin ma mageda pilviku ehk söögipilviku. Samastun selle seenekesega, sest olen tuntud oma magedate naljade ja suure söögiarmastuse poolest. Lisaks ei tundu seen pealtnäha midagi erilist olevat, aga sisu on tal säravvalge nagu mu iseloomgi.