Krista Tomson: Ringijuhendaja kui õpilane   

„Oled nõus võtma endale lapsed kolmeks kuuks?“ küsis huvikooli direktor Signe minult veebruari lõpus. Mõeldes sellele, kui olulised on minu jaoks loodusteemad ning kuidas ma armastan fotograafiat, siis ütlesin:  „No, eks ma siis võtan, jah“. Sellest hetkest alates olin loodusfotograafia ja elurikkuse ringitunni uus juhendaja.

Esimest korda tundi minnes soovisin ma teada saada, mida lapsed on varasemalt teinud ning mida veel sooviksid õppida, et see kõik ilusasti kolme kuu sisse ära mahutada. Mõttes olin meile loonud juba kaheksa erinevat projekti. Õnneks kuulasin peas olevat häälekest, mis ütles, et neid kõiki me tehtud ei saa ning peame tegema valiku. Ja selleks oli vaja saada ka laste arvamust.

Kaheksast teemast valisime välja kevadprojekti, mida nad saavad teha kolme kuu vältel. Selle tulemus on fotoseeria, mis illustreerib seda, kuidas muutub üks pargis olev konkreetne koht ehk kuidas saabub kevad.

Oleme lastega nüüdseks juba päris palju teinud – meisterdanud, käinud väljas ja botaanikaaias, vaadanud videoid ja selle ajal arutlenud ja analüüsinud, milleks üldse pildistada. Ees ootab ka väike väljasõit aasta lõpus. Usun, et olen neile üht-teist selle lühikese aja jooksul õpetanud, kuid pean siiralt tunnistama, et nemad on mind rohkem harinud kui mina neid. Juba esimesel päeval sain teada, miks kasutatakse nutitelefonide küljes popsikuid (enne ei teadnud, mis need ongi), kuulsin olulisi teemasid koolielu kohta, sain teada, millised naljad on päriselt naljakad … millest kõigest ma olin küll ilma jäänud.

Need kolm kuud ringijuhendajana on olnud mulle suurepärane ning silmiavav kogemus. Õpetan lastele seda, mida armastan, ning saan vastu midagi nii ehedat nagu seda on huvitav ja uudne eluline õpetus lastelt. See on väärtus, mida ma ei vahetaks mitte millegi vastu.