Kas ma ikka jään ellu – selles on küsimus

Nagu ühel keskmisel gümnasistil kombeks, on ka minu jaoks suvel oluline koolirutiinist võimalikult palju välja põigata ja ennast päikesest ning positiivsusest pealaeni täis laadida. Suurepäraseks ajaveetmisviisiks on loomulikult erinevad laagrid ja mitmepäevased ettevõtmised. Sel suvel sattusin ma senitundmatusse ja ootamatusse seiklusesse, mis jääb tõenäoliselt ka viimaseks seesuguseks.

Juuli keskpaigas sain kutse kodutütarde ja noorkotkaste üleelamislaagrisse. Aktiivse kodutütrena võtsin pakkumise kohe vastu. Tegemist oli täiesti uudse laagriga, mille sarnast korraldati sel suvel Kaitseliidus esimest korda. Üritus leidis aset 24. juulil – 28. juulil Põhja-Eestis Juminda poolsaarel ja sellest võttis osa igast Kaitseliidu malevast 1 kodutütar ja 1 noorkotkas. Minul oli au esindada Võrumaa malevat.

Leesi rahvamajja kohale jõudes, mis oli laagriliste kogunemiskohaks, anti mulle üks suur prügikott, väike suhkrukott ja paluti ujumisriided vormiriiete alla panna. Nagu kästud, nõnda sai ka tehtud. Järgmiseks pidin instruktori silme all panema suhkrukotti laagriks vajamineva varustuse: mütsi, torusalli või kolmnurkrätiku, telefoni, soble, vormijope ja -fliisi, ühe komplekti pesu ja ühe paari sokke. Ülejäänud nodi, mille olin kaasa pakkinud (tikud, nuga, esmaabitarbed, varuriided, hügieenivahendid, seljakott, söök, vesi jms), läks prügikotti ja avamatult teibiga kinni. Sellest hetkest alates ei näinud meie, laagrilised, seda kallist prügikotti oma asjadega viis pikka ja kurnavat päeva. Lisaks tuleb märkida, et suhkrukott oli prügikoti kõrval naeruväärselt väike, ehk isegi tühine.

Järgmiseks jalutasime Soome lahe äärde, meile tutvustati päästeparvi ja -varustust ning paluti lõbusõiduks parve ronida. Oh meid kergemeelseid, kes suure rõõmu ja naeratuse saatel merele tormasid. Tegelikus tegevuskavas seisis laevahuku läbimäng ja pärast kolme kilomeetri pikkust kaatri taga loksumist tuli “õnnetusse sattujatel” parv ise kaldale vedada ning sinna laagrisse jääda. Olime külmas merevees üle tunni ja nii mõnelgi meist oli näha alajahtumise tundemärke. Sellest ajast peale oli harva laagriliste näol laia naeratust ja jooksusamme näha.

Esimeseks ööks saime instruktoritelt termokile ja kahe peale ühe väikese koormakatte. Meie järgmiseks väljakutseks oli tuleta ööbimine läbimärgadena tuulisel merekaldal. Jõuvarud olid juba otsakorral ja kõht korises. Veelgi enam – vett oli naeruväärselt vähe, vähem kui ehk viiele inimesele janu kustutamiseks kuluks. Otsisime kahekaupa mõne puu taha veidi varjulisema koha, vedasime loodusest külje alla isoleerivat materjali, kinnitasime koormakatte ja pugesime läbimärgadena vastvalminud “telkidesse”. Instruktoritelt saime ülesandeks korraldada öövalve kaldal (juhuks kui peaks mõni laev mööduma) ja pidevalt jälgida kallast, sest meri võib ju uhtuda kasulikke asju kivide vahele. Ühesõnaga oli kõik korraldatud nii, et meil, laagrilistel, oleks tõeline merehuku tunne.

Järgmistel päevadel saime juhendajate õppetundide raames tasapisi elementaarseid asju juurde (nuga, tulepulk jms). Pole kahtlustki, et tule suhtes tekkis pärast esimest ööd tunduvalt suurem austus ja tänutunne. Peagi tekkis kohutav energia defitsiit. Esimest korda veidi süüa saime alles pooleteise päeva pärast pärast laevahukku: leidsime kaldalt mõned purgid “koeratoitu”, mis olid tegelikult oad punases kastmes. (Hiljem kostitas “meri” meid erinevate mereandidega, mida lõkkel küpsetasime.) Energiat oli pidevalt nõnda vähe, et 25 kraadise sooja käes ei tulnud mõttessegi vormijopet seljast võtta.

Kuigi hügieen oli praktiliselt olematu ja janu kustutamiseks tuli kahtlast kaevuvett juua (mida kõik jõid täpselt nii palju, kui elus püsimiseks tarvis), siis kõige ebameeldivam nüanss olid puugid, keda hommikul ihult noppisime. Ühe puugi leidmine oli minu jaoks suur vedamine. Viie päeva jooksul leidis üks noorkotkas endalt 11 sissesöönud puuki, rääkimata muidujalutajatest.

Tuleb tõdeda, et oma üheksaaastase aktiivse tegevuse jooksul Kaitseliidus on tulnud roomata mudas, magada püstijalu, mütata pikki kilomeetreid villis jalgadega, kuid see laager nõudis kindlasti varasemast suuremat eneseületust. Olen siiralt õnnelik, et sain seesuguse kogemuse, kuid kui mind peaks uuesti kutsutama üleelamislaagrisse, siis kaaluksin minekut palju tõsisemalt.

Age Kannumäe

Nimeks on mul Age. Pole kahtlustki, et samastaksin end porgandriisikaga – armastan valgusrikkust ja olen terves Eestis sagedasti kohatav. Siililegi selge, et nõnda suur leviala ei võimalda pikemat peatust ühes paigas. Seega pean kahjuks tõdema, et loodusmajast leiab mind kasinalt. Jumaldan männimetsa ja männi-segametsa. Üksinda kasvama pole ma võimeline, ma lihtsalt ei talu üksindust.