Imeline reis Kreetale

Ilm Eestis on väga muutlik – oodatud päikeselise päeva asemel võib sadada hoopis vihma. Eriti kahju on sellest siis, kui oled otsustanud rannamõnusid nautima minna. Õnneks on teisigi võimalusi, et suvi huvitavaks teha. Nii pakkisingi vajalikud asjad kokku ja võtsin koos perega ette pika reisi. 18.25. juuni olid mõeldud kenaks puhkuseks Kreetal.

Lennureis sujus viperusteta ning kuigi see kestis kolm ja pool tundi, ei olnud me eriti väsinud. Kui kell kuus õhtul kohale jõudsime, lõi näkku troopikakuumuse pahvak. Viisime asjad hotelli, mis asus Ammoudaras, ühes Irakleio linnaosas. Peale seda läksime kohe ujuma. Ehkki lainetus oli pisut suur, oli see väga värskendav käik.

Järgmisel päeval otsustasime tutvuda Kreeta ajalooga ning sõitsime bussiga Knossose lossi varemeid vaatama. See oli suurepärane paik, kus uudistada vanaaja ehituskunsti, mille vanuseks arvatakse umbes 3500 aastat. Lossikompleks koosnes keerukatest käikudest, mõningatest kõrvalhoonetest ja suurest keskplatsist, kus sai ilmselt pidada koosolekuid. Samuti oli lossil ka troonisaal, kus asus kivist troon. Lossis olid hiiglasuured anumad ehk amforad, mida kasutati vilja, veini ja muude toiduainete hoiustamiseks. Mõnes kohas olid restaureeritud seinamaalid, mis andsid aimu, millised originaalid kunagi välja võisid näha.

Knossose lossiga seotud legendi kuningas Minosest ja härjapeaga koletis Minotaurusest, kes hoone all labürindis elas, olid ära kasutanud paljude lähedal asuvate suveniiripoodide müüjad. Nad müüsid erinevaid legendiga ja lossiga seotud magneteid, kujukesi ja lauanõusid, enamusel oli kujutatud härja pea ja lossivaremed.

Külastasime iga päev ka erinevaid Kreeta randu, mis olid vägagi muljetavaldavad. Siin on mõned näited nendele, kes soovivad samuti seal suvitada. Vahemeremaade rannad on tuntud oma selge vee ja kalade liigirohkuse poolest. Kreeta ei olnud mingi erand ning seetõttu soetasime kohapeal snorgeldamise maski ja hingamistoru. Esimene koht, kus neid katsetasime, oli Matala rand.

Vaade oli maaliline: mõlemast küljest piirasid seda väikest randa suured kaljud ning paremal küljel oli kalju sees suur koobas, mille juurde võis ka ujuda.

Matala rand

Vesi läks ruttu sügavaks, juba paari-kolme meetri kaugusel rannajoonest ei ulatunud täiskasvanutelgi jalad põhja. Põhi, milleni jalad ulatusid, oli kivine. Ujumise jaoks oli tarvis veejalanõusid, et mitte teravatel kividel jalgu katki teha. Paljudel ujujatel need siiski puudusid ja nägime kahte inimest, kellel olid tallad katki. Rannast kaugemal läks põhi siiski üle pehmeks liivapõhjaks, kuid seda sai ainult pilguga imetleda – oli ju nii sügav.

Snorgeldades nägi merisiilikuid, kes olid kinnitunud tohutute kivirahnude külge ja hõljutasid vaikselt oma lühikesi okkaid. Oli ka korallilaadseid taimi, mis justkui lainetasid tuules, kui mõni laine neist üle loksus. Kalad olid värvilised: mõned tumedad, mõned hõbedased, mõned punased, mõned rohelised ja mõned sini-rohe-oranžikirjud.

Vau-merihuulkala (Thalassoma pavo)

Käisime ka Agios Nikolaose rannas, sedapuhku oli tegu liivarannaga. Vesi oli 30-kraadisele ilmale kohaselt soe ning meelitas kohale terve hulga rahvast. Seal oli veejalanõusid tarvis ainult tulikuuma liiva vältimiseks. Snorgeldamiseks sobivat elustikku leidus näiteks ühe pika kaljuriba juures ja veealustel kividel. Seal oli meie külastatud randadest kõige sügavam põhi, vähemalt 6 meetrit.

Rethymnonis oli üks huvitav koht – Cretaquarium. See oli mereteemaline akvaariumipark, kus elas palju erinevaid mereelukaid. Näiteks oli seal kaheksajalgu, seepiaid, mureene, erakvähke, erinevaid kalaliike, isegi haisid ja kilpkonni. Neil olid eraldi akvaariumid, mis olid teemadega, näiteks “maskeerumismeistrid” ja “kütid”. Cretaquarium sobib hästi lastele, sest seal on palju liikuvat elu ja huvitavaid installatsioone.

Kohalikust elust nii palju, et poed on lahti hilisõhtuni. Umbes keskpäeval sulgevad mõned poed uksed, sest väljas on nii palav. Alles õhtul hakkab jälle elu pihta. Söök restoranides on väga maitsev, pakutakse nii liha, kala, kreekapäraseid roogi kui ka magustoitu. Portsud on aga väga suured ning kui peale enda tellitud roogi arvet palud, tuuakse tasuta koogid või midagi muud head. Liiklus on omamoodi: liiklusmärke eriti ei jälgita ning jalakäijad lähevad üle tee nii, kuidas ise soovivad. Autojuhid ei tee sellest suurt numbrit, üleüldse on kõik kuidagi rahulikud ja sõbralikud. Taksojuhid leiavad auto juhtimise kõrvalt aega ka natuke vaatamisväärsustest kõneleda.

Niisiis on Kreeta üks sõbralik paik, kus on enamasti soe ja mõnus suvepuhkust veeta. Loodus on kaunis ja vaatamisväärsused on põnevad. Oli isegi natuke kahju, et pidi tagasi Eestisse tulema. Saar oli nii huvitav ja kahtlemata oleks tahtnud veel ringi käia. Kes aga ei tea, kuhu ta puhkama soovib minna, siis mina soovitan Kreetat. Ning nagu oli kirjas meie hotelli tutvustuslehel: “Kes juba kord Kreetal on käinud, see teab, et Kreeta jääb alatiseks osaks Su hingest!”