Illar Leuhin: Loodusmaja lood

Eellugu

See võis olla umbes aastal 1968, kui klassijuhataja rääkis meile võimalustest tegeleda toreda klassivälise tegevusega. Tegelikult ei pruukinudki see olla klassijuhataja ning ma ei imestaks üldse, kui klassi ees käis hoopis keegi teine tädi, kes pajatas toredatest ja harivatest vaba aja veetmise vormidest. Tollel ajal olid juba koolis käivad lapsed märksa iseseisvamad ja mul pole tõesti meeles, kas esimesel korral meiega ka keegi täiskasvanu kaasas oli. Tuli vaid vastav sooviavaldus oma vanematele edastada ning raha bussisõiduks hankida. Bussipilet maksis tol ajal 3 kopikat, osalemine ringide tööst oli aga valdavalt tasuta. Veerikule, kus ma elasin, käisid bussid 11 ja 11a ja peatusi oli märksa tihedamalt kui praegu, praktiliselt iga kvartali juures. Kooli juurde bussid ei sõitnud. Nii olid olemas ka Kesk-Kaare ja Väike kaare peatused ja Tartu 5. Keskkooli sai Kesk-Kaare peatusest. Et tunnid algasid umbes kell 2 pärastlõunal ning kooli juures tegutsev alternatiiv oli nn pikapäevarühm, siis kõlbas aja sisustamiseks mistahes muu tegevusvorm. Pikapäevarühmas oli põhitegevus koduülesannete lahendamine ja mitmesugune koolikiusamise praktiseerimine. Mänguasju oli vähe ning arvuteid ei olnud praktiliselt veel leiutatud. Otsustasime oma klassist pinginaabri ja veel paari poisiga need pakutud võimalused ära proovida. Tookord siis tutvustati meile Lille tänaval asuvaid kahte asutust, kuhu sai sõita bussiga, kui väljuda Riiamäe peatuses. Kogu Valga suunalt tulev liiklus toimus selliselt, et kõik Riia tänavast kesklinna poole sõitvad autod pidid tegema tiiru ümber kino Ekraan. Suurema osa sellest kvartalist võttis enda alla toonane EPA peahoone. Kesklinna suunduvatel bussidel oli seal peatus.

Lillemäe taga oligi kaks tutvustatud asutust. Lille 10 oli Tartu Linna Noorte Naturalistide Jaam, vähemasti värava juures oleva kõmmeldunud sildi põhjal, ning teisel pool teed, aadressil Lille 9, Tartu Linna Pioneeride Maja. Tänava otsal oli veel kolmaski maja, Lille 18, milles tegutses lasteaed.

Naturalistide jaama õige nimi oli kirjutatud suure kõrge keldrikorrusega rohelise ühekordse puithoone seinale ning selleks oli Tartu Linna Noorte Loodusesõprade Maja. Tol ajal oli kombeks kirjutada asutuste nimed  läbivate suurtähtedega. Kooruva värviga rohelise maja taga oli määrdunud klaasidega kasvuhoone, millel paljud ruudud olid lapitud või kiledega asendatud. Kui me tolle juurde jõudsime, tutvustas keegi õpetajatest meile klaasmaja lähemalt, näidates erinevaid kaktuseid ja muid toredaid taimi. Kasvuhoone nurgas vineerkastis krudisesid merisead. Kasvuhoones oli palav ning selle õhus oli tunda mulla, sõnniku ja vetikate haisu. Kõik see ei jätnud tulevasele loodusesõbrale kuigi kutsuvat muljet. Pealegi ninnu-nännutas olusid tutvustav õpetaja meid kui maimikuid, kuigi ma ei olnud iial lasteaias käinud ega teadnud tol hetkel veel täpselt, et seegi nüanss mind häiris.

Igatahes sai toona suuremat tähelepanu pööratud Pioneeride maja ringidele. Et me aga ei olnud veel pioneeri-ealised, ei saanud me kuidagi osaleda suurematele mõeldud lennumudelismi huviringis. Peale vanusepiirangu selgus veel, et pisikeste mootorikeste ja kütuse soetamiseks pidanuks kõik osalejad veel ka tohutu summa (vist 14 rubla) maksma. Nii võisime vaid kõrvalt vaadata, kuidas pioneeri-ealised poisid Lillemäel oma lennukimudeleid põrinal lennutasid. Tol ajal oli too lagedavõitu haljasala mulle teada kui tubli kelgumägi. Esimeseks koolivälise huvitegevuse valikuks jäi mulle keraamikaring. Ma käisin seal kohal ilmselt päris mitu nädalat, kuna mul õnnestus valmis voolida kilpkonn ja krokodill. Loomakesed said glasuuriga üle võõbatud ning need läksid seejärel kuskile keraamika töökotta ahju, et need kivistuksid. Kahjuks ei olnud rohelist glasuuri ja mu krokodill tuli tumesinine. Ilmselt oli keegi mu taiesega lohakalt ringi käinud, nii et kui ma oma looma lõpuks tagasi sain, oli selle alalõug kummaliselt viltu. Nüüdseks olen kilpkonna ühele oma heale sõbrale kinkinud. Võimalik, et sinise väändunud lõuaga krokodilli pärast ma lõpuks mõistsingi, et minust oleks siiski nutikam hakata koos loodusesõpradest koolikaaslastega käima üle tänava, selmet savist loomakesi voolida.

Noorte loodusesõprade ring oligi vist esimene, kus mulle tutvustati meie looduse väga suurt mitmekesisust, aga ka minu jaoks senimaani keerukat aiataimede hingeelu.

Mingil hetkel oli kasvuhoonesse toodud räämas ja vigase tiivaga hallhaigur, kes pakkus mulle märksa suuremat huvi kui torkivad kaktused, kes isegi kastmist ei oodanud. Kõiki nüansse ma enam täpselt ei mäleta, kuid meeles on, kuidas ma käisin emaga turul värsket räime ostmas ja siis ka teda meie imelooma vaatama kutsusin. Igatahes ei näidanud haigur vähimatki märki sellest, et tal oleks paarisajast grammist kalast kõht täis saanud. Küll aga kohtusin just haigrut söötes ühe väga soliidse meesterahva, Heinrich Veromanniga, keda kõik Heinoks kutsusid. Ja muidugi ei olnud mul õrna aimugi, et temast saab mõne aasta pärast ka kõnealuse asutuse lühiajaline direktor. Selgus, et tema juhendas ka ornitoloogiaringi, kuhu võis tulla igas vanuses laps. Nii sain ma enda ja ilmselt ka ringijuhi kergenduseks valutult oma huviringi vargsi vahetatud zooloogiaringi vastu, kuigi ma käisin vahepeal kahes ringis järgemööda. Zooloogiaringi lõppedes kohe ornitoloogiaringi. Siit algaski mu suur linnuhuvi.

Kaader: http://minevikumasin.ee/ajalugu/bussiehitus-saab-hoo-sisse/

Just sellesse perioodi jäävad ka mitmed loodusmatkad ja üksikud väljasõidud naturalistide jaamale (tõenäoselt varem Tartu Riiklikule Ülikoolile) kuulunud bussiromuga. Nagu tänased uuringud viitavad, oli see Tartu Autoremonditehases valmistatud TA-1A. Selline GAZ-51 ninamikuga 23 reisijat mahutav bussike. Vähe sellest, et selle bussi küljed olid mitmest kohast läbi roostetanud, olid sel ka mitmed aknad purunenud ja vineeritükkidega asendatud. Sellegipoolest said nii mõnedki sõidud sellega tehtud. Alles mõne aasta pärast hakati reisideks tellima busse Tartu Autobussipargilt. Ninamikuga bussiront seisis lühikest aega pargipuude varjus, aga kadus siis jäljeltult.  

 

Alguslugu

Põhikooli lõpuks oli mul kindel seisukoht, et mina endale enne autot ei soeta, kuni leiutatakse vesiniku- või vähemalt elektriauto, kuna mina ei tahtnud olla üks neist, kes loodust saastab. Keskkoolis oli meil aga kolm paralleeli, A-klassis just muuhulgas autoasjadega tegeletigi, C-paralleel oli keemiahuvilistele ning toona mul sedasorti huvi ei olnud. Ainus loogiline valik oli loodusklass, B-paralleel. See oli geograafia-bioloogia erikallakuga klass. Ehkki suurem osa õpinguist käis traditsioonilise riikliku õppekava kohaselt, saime me teistest tunduvalt rohkem tutvuda erinevate loodusteemadega. Meil olid praktikumid ülikooli juures ja puha. Pealegi oli mu erihuviks siiski ornitoloogia. Juba siis, kui ma keskkooliõpinguid alustasin, oli meie Loodusmaja ringijuht hr Veromann üpris tihti kusagil välismaal komandeeringutes, eriti Suurbritannias. Et meil oli moodustunud aga väga tugev linnuhuviliste tuumik, kelle hulgast mina ei jätnud vist ainustki kokkusaamist vahele, usaldas Heino mulle tihtilugu ringitöö eestvedamise. Pealegi näis mulle juba maimikueast peale olevat pedagoogitöö mokka mööda. Mida aeg edasi, seda vähem oli Heinol võimalik meie ringitööga tegeleda ning see avaski mulle 1978. aastast tee pedagoogilisele karjäärile. Mõne aja möödudes sain ma võimaluse ka enda rühma komplekteerimiseks noorematest linnuhuvilistest. Muidugi tegin ma seda Heino eeskujul. Kehvema ilmaga vaatasime peamiselt mustvalgeid pilte välismaistest raamatutest, saamata tekstist aru, kasutasime palju määrajat, kuulasime vinüülplaate või kassette linnulauludega ning imetlesime ühe loodusfotograafi (kelle nime olen unustanud) kõppimiseks suurepäraselt sobivaid praakslaide, püüdsime eristada erinevate lindude pesi, mune, sulgi jne. Veidigi parema ilmaga käisime palju parkides, kalmistutel, metsatukkades ning korraldasime pikemaid väljasõite. Tol ajal oli Loodusmaja direktoriks Linda Aru, kes vormistas mind lõpuks tööle ringijuhi praktikandina ning maksis väikest palkagi (umbes 20 rubla kuus). Kuna ma olin siis 10. klassi noor, poleks mind alaealisena päriselt tööle saanud vormistada.

Ühe tõsisema stimulaatorina toimis lindude rõngastamise võimalus, mille oma ringi linnutundjatele andis hr Veromann. See tähendas kevadel ja suvel linnupesade otsimist ja leidmist ning lennuvõimestumiseelsete isendite rõngastamist. Sügiseti sai linde püüda loorvõrkudega, mis toimis eriti edukalt nende rändeteedel. Selleks tegime ka korduvaid väljasõite Kablisse, kus senini asub üks kapitaalsemaid püügimõrdu. Talvisel perioodil sai linde püüda toidulõksudega. Algul ajasin ka mina asju üldise rõngapanga arvelt, omaette ringi juhtima asudes aga sõlmisin isiklikud sidemed Matsalu Looduskaitsealaga, kus asub Eesti rõngastuskeskus. Igakuiselt saatsime Matsallu aruande, kus olid kirjas vastavalt kasutust leidnud rõngaste numbrid, linnu liik ja ligikaudne vanus, rõngastamise täpne koht ja kuupäev. Kui leidsime ise rõngastatud linnu, saatsime analoogsed andmed keskusse. Hukkunud rõngastatud linnu leidmisel tuli ka rõngas ümbrikusse panna. Vastu saime aegajalt teateid selle kohta, kus meie linde uuesti püütud on. Näiteks rõngastasin ma kord Tartu Ravila pargis pesakonna kaelustuvide poegi, kellest üks püüti juba samal talvel Taanis, teine Norras. Hästi põnev oli mõelda, kuidas lindudele riigipiirid ei kehti, meie aga ei pääsenud eriloata Saaremaalegi.

 

Ametilugu

Ülikooliõpingute kõrvalt jätkasin hoolega tööd Loodusmaja ringijuhina, kuigi nüüd juba ametlikult. Veel olin tänu hr Veromannile saanud suviseks ajaks tööle Zooloogia ja Botaanika Instituuti laborandina. Tegelikult sai mu esimeseks töökohaks Kilingi-Nõmme Näidismetsamajandi juures tegutsev lindude rände uurimise grupp, kus ma augusti ja osa septembrist (vähemalt selle aja, kui mu kursusekaaslased kolhoosides-sovhoosides põllutöödel abiks olid) platseerusin Kablis või Puhtus ning püüdsin koos teiste entusiastidega linde nende tihedama liiklusega rändeteel, et nad siis määrata, mõõta ja rõngastatult vabadusse lasta.

Neid kaht õpingukõrvast tööd sidus brittide eeskujul loodav Eesti Linnuatlas. Nii ma siis suvel tegesingi usinasti linnuatlase asjadega, kus mina ja paar mu endist klassikaaslast käisime läbi seni käimata ja tuttavaid kohti, et kõik linnud pesitsustõenäosuse järgi üles märkida. Talviti aga tegelesin taas Loodusmajas noortega ning koolitasin neidki välja talivaatlusi tegema või linde rõngastama.

 

Koolilugu

Kui mul ülikool läbi sai, ei suutnud mu kaks toonast iidolit omavahel kokku leppida, kumb neist minu aspirantuuriõpinguid juhendama jääb. Õigupoolest olen seda endale selliselt meelde jätta soovinud. Tegelikkus oli ilmselt hoopis teine. Toonasel tippornitoloogil Olav Rennol oli juhendatavaid ilmselt niigi ülearu palju, ja et tol ajal juhendamise eest lisatasu ei makstud, oli see lihtsalt üks vaba aja veetmise vorme. Mu hea patroon Heino Veromann aga ei olnud tolleks ajaks veel teadusdoktori kandidaadi kraadi pälvinud, mistap ta ei omanud juhendamise pädevust. Nii mu õpingud tol ajal katkesidki ning ma lasin end suunata tööle Elva Keskkooli.

Sain koheselt kaunis suure koormuse, andes kogu koolile bioloogia- ning osale klassidest keemiatunde. Muidugi oli toona väga oluline tegeleda klassijuhatajatöö ning tunnivälise tegevusega. Minu juhendada sai matka- ja loodusring. Eks ma sealgi seadnud põhirõhu just lindudele. Kuid ka Elva Pioneeride maja tundis noore bioloogi vastu huvi ning sain ka sinna väikese lisatöö. Kuna peaaegu kõik Elva linna lapsed käisid Elva Keskkoolis, siis sai nii mõnelgi korral ühendada kooli tunnivälise tegevuse ringitööga ning teha ühismatku. Laste jaoks olid kõige põnevamad öised ja ööbimisega telkimised ning sõidud kaugematesse paikadesse. Busside tellimisega ei tulnud siis vaeva näha, kuna me valisime peamiselt sellised sihtpunktid, kuhu pääses rongiga.

Aga samal ajal oli mul vähemalt kaks korda nädalas ka ornitoloogiaring Tartu Loodusmajas. Kui ma olin kolm aastat Tartu ja Elva vahet pendeldanud, saades küll mõnede kolleegide ja lastevanematega sedavõrd heaks sõbraks, et teinekord ka Elvas ööbida sain, tegi ühel kenal päeval tolleaegne Loodusmaja direktriss Anne Linnamäe tõsise ettepaneku võtta üle tema koht. Ta ise tahtis tervislikel põhjustel sellest ametist lahkuda. Kõige suuremaks takistuseks osutus asjaolu, et ma ei kuulunud Kommunistlikusse Parteisse, mis aga oli toona pea iga juhtiva ametikoha kohustuslik osa. Kuna ma olin vastavalt tolleaegsele korrale teinud kergema vastupanu teed minnes läbi kõik etapid alates oktoobrilapsest kommunistliku nooreni, ei osutunud ka KPsse astumine kuigi keeruliseks. Kohaliku rakukese eestvedajaks oli Elva kooli direktor Vello Namm, kel minu tööle ega tegemistele etteheiteid ei olnud. Kui siis ehk vaid mu noorus. Tõsisem tüli tuli meil temaga aga siis, kui ma talle edastasin oma soovi koolist lahkuda Tartusse tööle asumise eesmärgil. Sain temalt kiusliku käsu eelnevalt kooliaed korda teha. Tol ajal oli kooliaed veel viimaseid aastaid kohustuslik. Selles kasvatati kõiksuguseid taimi, mida vähegi sai tunnis näitliku materjalina kasutada. Et ka suvetööle jäänud lapsed olid juba oma tööd ja tegemised valmis saanud, kaevasin ja kujundasin ma sisuliselt üksi kogu aiamaa ümber. Õnneks polnud see liiga suur. Kooli juurde rajatud peenramaa, vast umbes 10 x 20 meetrit. Kujundasin varasemate peenarde asemele kaarekujulised rajad ning arendasin teatavat loogikat taimede sobivuse osas. Selleks olin saanud hulgaliselt ideid eesrindlikest kooliaedadest. Millegipärast kuulusin ma kooliaedade hindamise rajoonikomisjoni ning olin rühma spetsialistidega läbi sõitnud kümneid paremini kujundatud aedu. Kui selle kooliaiaga valmis sain, lubas sm Namm mul lahkuda. Iseäranis veider on asjaolu, et veel paar aastat pärast mu Elvast lahkumist käisin ma spetsiaalselt oma kätetöö vilju vaatamas ega näinud, et neil peenardel keegi midagi liigutanud oleks. Mõne aasta pärast kadus ka kooliaedade kohustus.

 

Tõsilugu

Niisiis, kui ma veel Elva koolis töötasin, võttis tolleaegne Loodusmaja direktriss Anne Linnamäe minu kui ühe oma alluvaga ühendust ning sisuliselt kauples, et ma tuleksin tema asemele. Temal olid mitmed mõjuvad põhjused kiireks töökoha vahetamiseks. Mõned kuud, kuni mind Elvas kinni peeti ja kooliaeda korrastada kästi, hoidis ametit Aleksei Lotman.

Too oli veel aeg, kus ma uskusin oma õpetajaid, kes omal ajal teatasid, et õpetaja amet ei kao kunagi ja toob alati sisse, tööta jäämist pole karta. Seda arusaama aitas võimendada ka Veeriku kooli toonane direktriss Valentina Ritsing, kes oli kusagilt minu nime ja kontaktid saanud ning meelitas mind enda kooli bioloogiaõpetajaks. Tõtt-öelda on mulle koolis alati mõneti rohkem meeldinud kui huvikoolis. Õigupoolest üks täiendab teist ning kui see mu tänane valik oleks, ei tahaks ma neist kumbagi eelistada.

Ajal, mil ma Loodusmaja “üle võtsin”, paiknes see kahel aadressil. Lille 10 oli vana lagunenud hurtsik ja kasvuhoone ning Tähe 95 uhke kahekordne heimatstiilis 1900ndate algusaastail ehitatud maja.

https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=7109

Kultuurimälestiste Riiklikus registris kirjutatakse selle hoone kohta järgmist. Maja ehitas ehitusmeister Fromhold Kangro 1914. aastal oma projekti järgi enda elamuks. Hoone on põhiosas ruudukujulise põhiplaaniga ühekordne katusekorrusega villa. Nii põhiplaan kui ka mansardkorrus on tugevasti liigendatud, kusjuures detailid on allutatud üldmõjule. Hoone on väga terviklik ja kompaktne. Võrdselt hästi on läbi töötatud nii Alevi kui Tähe tänava fassaad. Aiapoolse vaate on algselt lahtise rõdu kinniehitamine muutnud mõnevõrra tuimemaks. Tänapäeval tegutseb selles hoones erakliinik.

Paraku oli aga maja üle võttes väljast ühtlaselt luitunud kollane ja väsinud moega, kinni ehitatud veranda või rõdu tugipostide sees pesitses aga majaseen. Nii võtsin ma ühe esimese ülesandena ette selle hoone sanitaarremondi. Samas olen ma alati olnud seda meelt, et iga kingsepp jäägu oma liistude juurde. Mina, kes ma ei tea remondist midagi, ei pidanud vajalikuks remondimeeste tööd valvata. Sellest aga tekkis mul oma kollektiiviga esimene pisike konflikt, kui nad mulle ette heitsid, et ma üldse ei kontrolli remondi kulgu. Tulemus sai peaaegu selline nagu ma seda ootasin. Hoone seinad värviti helehalliks ning mustrit moodustavad talad tumehalli asemel tumepunaseks.

Direktoriks polnud mind iial õpetatud, nii võtsin ma asju selliselt, nagu paremaks pidasin. Üks huvitavam ja ilmselt vähe tähelepanu pälvinud fakt puudutas Riia 44 hoonega seotud saagat. Nimelt ma avastasin, et mu hallatav asutus maksab arusaamatul põhjusel igakuiselt nimetatud aadressil asuva hoone kommunaalkulusid. Miks? Ilmnes, et see hoone oli Loodusmaja omandis, seda just eelkõige tänu selle taga asuva suure sordiaretaja Julius Aamisepa õunaaia tõttu, millest olla millalgi loodetud sobivat paika loodushuviliste sellealaseks edasiseks tegevuseks. Kui ma selle teema haridusosakonnas päevakorrale võtsin, selgus kaunis kiiresti, et tegelikult pole selle maja õppetööks kohaldamiseks piisavalt vahendeid. Küll aga anti mulle vihje, et selle maja osaomanikuks ma saaksin hakata. Sisuliselt panidki mõned koolidirektorid raha kokku ning ostsid selle hoone suhteliselt odava summa eest endale.

Enda teeneks võin ma lugeda ka Loodusmaja praeguse nimetuse. Ma olin ambitsioonikam ning täis ülikoolist saadud keskkonnateadlikkust ja pidasin loomulikuks, et see asutus võiks tegeleda kaugelt rohkema kui vaid laste koolivälise aja sisustamisega. Pigem keskkonnaharidusega üldisemalt. Nii ma pakkusin välja, et ‘Tartu Linna Noorte Loodusesõprade Maja’ võiks tulevikus kanda nimetust Tartu Loodusmaja. Mu ettepanek jõudis tolmu üles keerutada haridusministeeriumi tasandil, kuna oli aeg, kus pealtnäha pidi ikka kõik olema võrdne. Et kui juba Tartu nime muudab, peaks seda tegema ka teised sama funktsiooniga asutused. Nii mul tuli läbirääkimisi pidada Pärnu Noorte Loodusmaja direktori Merike Palginõmmega, kes koheselt idee heaks kiitis, ning Tallinnas tegutseva Eesti Noorte Loodusmaja direktori Uudo Roosimaaga, kelle nõustumine veidi aega võttis. Võimalik, et Roosimaa teadis juba siis, et Eesti Noorte Loodusmaja ja Eesti Tehnikaspordi Maja koos pioneeride paleega millalgi ühinevad. Vähem kui 10 aasta möödudes kadusid poliitilistel põhjustel nii pioneerimajad kui ka kogu organisatsioon. 1994. aastal ühinesid Eesti Noorte Loodusmaja ja Eesti Tehnikaspordi Maja Eesti Noorte Huvikeskuseks “Telo”, mis tegutses aastatel 1994–2001. Tänapäeval on pealinnas näiteks Nõmme Loodusmaja.

Mu ambitsioonikust kärbiti veidi ning algul sai asutuse nimetuseks siiski Tartu Noorte Loodusmaja, kuigi me seda vanusele viitavat nimetuse osa kuigi sageli igapäevatöös ei kasutanud. Loodusmajade eeskujul muutis ministeerium ka noorte tehnikahuviliste majad vastavalt Tehnikamajadeks ning pioneeride majad Pioneerimajadeks.

Üks kaunis huvitav seik minu direktoriks oleku ajast puudutab Johannes Kerti, kes õnnestus mul tööle värvata loodusfotograafia ringi juhendajana. Tol ajal polnud veel digifotograafiat leiutatud ning kogu tegevus käis ilmutite, lahustite, filmilintide, fotopaberi ja erineva optika vahendusel. Mees võttis oma tööd väga tõsiselt ning kaalus korduvalt, kas mitte oma roheline Moskvitš maha müüa, et korralik ja kaasaegne fotokaamera koos sobiva lisavarustusega osta. Tõenäoliselt oli see jõuline vihje vastava vajaduse lisamiseks eelarvesse, ent kuna toona ei olnud olemas eurotoetusi ega -projekte ning kõigi kooliväliste asutuste elu käis ühtse printsiibi alusel, poleks ilmselt seesugune ettepanek rahastamist leidnud.

Euroopa linnuatlase eeskujul püüdsin ma korraldada Tartu Linnuatlase koostamist. Selleks õnnestus mul forsseerida kõik Tartus ja selle lähiümbruses toimetavad linde tundvad inimesed, kellest kutselisi oli käputäis. Väga suure kadalipu läbinult õnnestus hankida suur rull linna aluskaarte, sellised rotaprinditud, roosakaskollakal paberil ja pruuni kirjaga. Vähe sellest, et linna täitevkomitee vastava loa pidi andma, tuli mul ka selgitusi jagada kohalikus parteikomitees ning julgeolekuorganites. Kuid lõpuks see õnnestus. Erinevalt Eesti või Euroopa atlastest jaotasin ma linna 250-meetriste külgedega ruutudeks, mis omakorda kümne kaupa suurruutudeks said koondatud. Nii sai iga ruut endale konkreetsed koordinaadid. Suurimaks probleemiks oli seik, et toonastel kaartidel oli palju nn salastatud kohti, mida kaardil polnud kas üldse kajastatud või olid need viidud mulle seni arusaamatu süsteemi kohaselt reaalsusega võrreldes nihkesse. Selle töö planeerisin ma vähemalt kolmeks suveks. Paraku aga jäid vaatlused pooleli seoses mu ametist lahkumisega. Kogutud materjalist sai veel hiljem paaril korral infot ornitoloogiaühing. Vastava rahastuse ja suurema huvi puudumisel see tegevus kahjuks lõpuks soikuski.

Veel üks Loodusmaja Looduskeskuse suunas kujundamise ideid puudutas minu loodud kaugõppeosakonda. Selleks sai info saadetud rajoonikeskustes välja antavatesse ajalehtedesse. Esimesel aastal liitus selle projektiga kümmekond noort üle Eesti. Sisuliselt tähendas see uurimistööde juhendamist kaugjuhendamise teel. Täna poleks see keeruline, kus olemas on hulgaliselt kommunikatsioonivahendeid, toona olid nendeks  peamiselt ajaleht, telefon ja tähitud kiri, millel tavalisest kirjast suuremad mõõtmed ja nurgal suurema summa eest kirjamarke.

 

Järellugu

Pärast seda, kui direktori amet lõppes, mulle Loodusmajas enam ringijuhikohta ei pakutud, isegi mitte ornitoloogiaringi. Kuigi ma olin vahepeal end kurssi viinud paljude muudegi teemadega ning juhendasin Loodusmajas lisaks ornitoloogiaringile akvaristikaringi, matkaringi, noorte loodussõprade ringi ja vägagi võimalik, et veel midagi.  Muidugi korraldasin ma ka koolis tunnivälist tegevust, sealhulgas keemia-, arvuti-, loodusringi ning filmiklubisid. Tükk aega pärast Loodusmajast lahkumist pidasin kirjavahetust nende Loodusmaja kaugõppeosakonnaga liitunud noortega, kellel mingi uurimus pooleli jäi. Uusi ma, mõistagi, ei kaasanud.

Kui ma aastail 1995-2007 ülikoolis tulevasi pedagooge juhendasin, korraldasin igal aastal vähemalt korra ka tutvustava külaskäigu Loodusmajja või selle ümbrusse. Päris kindlasti kuulus see tunnivälise looduskasvatuse olulisimate teemade hulka. Pikka aega olid loodusmajad üksnes Tartus, Pärnus ja Tallinnas. Kõik õpetajaks saanud noored aga ei saanud piirduda pelgalt nende kolme linnaga, mistap ka ei saanud teemat liiga kitsalt loodusmaja-kesksena käsitleda.  

Juba päris kaugest ajast alates oli Tartu Loodusmaja ka Eesti bioloogiaolümpiaadi korraldajaks, mina enamasti kaasatult. Kui ma ülikooli tööle asusin, tegeles olümpiaadiga ülikoolis just bioloogia ja geograafia didaktika keskus. 1995. aastal moodustasin ma aga toonase keskuse juures lektoraadi juhataja ettepanekul ja Keskkonnainvesteeringute keskuse rahastuse toel rahvusvahelise bioloogiaolümpiaadi meeskonna ning sealt alates tegelesin aastaid nii kohaliku kui ka rahvusvahelise olümpiaadiga. Aga see on juba teine teema, mille võib lugeda loodusmajast kui põhitüvest välja kasvanud külgmiseks oksaks.