Geoloogiline retk Põhja-Eesti karstialadele

25. Aprillil läksid 4 Tartu Loodumaja Geoloogia ja Keskkonna huviringi õpilast ja õpetaja Tartu maakonna ja linna koolide õpetajate ja õpilastega Tartu Ülikooli Geoloogiamuuseumi poolt korraldatud geoloogilisele retkele. Retk toimus Põhja-Eesti karstialadele.

 IMG_4099
Hommik oli vihmane, kuid õnneks ennelõunat hakkas päike paistma. Kõik bussis olevad inimesed vaatasid aknast välja ja imestasid, et kas tõest päike paistab.
Esimeseks peatuspaigaks oli Tuhala karstiala. Kõigepealt vaatasime seal ära Ämma- ja Äiaaugu. Tol hetkel oli see lihtsalt lund täis lohk. Augud ära vaadatud, istusime bussi ja sõitsime paarsada meetrit edasi kuulsa Sulu talu ehk Tuhala Nõiakaevu juurde, mis mõnusasti  “üle kees”. Nõiakaevu juures kohtusime osade teiste Geoloogia huviringi õpilastega, kes olid Loodusmaja poolt korraldatud jugade retkel. Ajasime paar sõna juttu, tegime paar pilti ja läksimegi taas lahku. Sulu talu peremees tuli meiega juttu rääkima. Ta kutsus meid oma tallu, kus tutvustas vanaaegseid  tööriistu ja rääkis natuke Nõiakaevu ajaloost ning samal ajal näitas raamatust vanu pilte. Seejärel tegime Tuhalas väikse matka. Meid viidi vaatama veetõusme allikaid. Tee peale jäid ka Hobuseauk ja Karusopp. Kõige tähelepanuväärsem Tuhala karstiväljal oli võimalus jälgida karstisüsteemide järk-järgulist täitumist kevadise suurveega, mis lõi väikse ettekujutuse maa-aluste kanalite omavahelistest ühendusteedeks. Pärast retke tegime väikse lõunasöögi.
 IMG_4145
Hakkasime sõitma Keila joa poole. Paarkümmend kilomeetrit enne juga tegime väikse pealtuse. Läksime õue värsket õhku hingama. Kuna jalad olid bussisõidust kangeks jäänud, kõndisime natuke mööda metsaäärt. Janne otsustas maha istuda. Natukese ajapärast hüppas ta kiljudes püsti. Janne oli istunud natukene mööda suurte sipelgate pesast.
 IMG_4239
Jõudsime Keila joa juurde. Keila joa areng algas umbes 7000 aastat tagasi peale Antsülusjärve transgressiooni. See juga kuulab Eesti suuremate ja ilusamate jugade hulka. Veidi ülalpool juga võis paekihi pealispinnal näha sinna jääajal liustiku poolt tekitatud jääkriime. Vanade kaartide järgi on leitud, et jõgi on taganenud 11 meetrit. Juga tegi suurvee tõttu niivõrd kõva kohinat, et teist inimest on raske kuulda- see mühin oli võimas. Joa lähedal on 19. sajandil ehitatud loss. Keila joa kõrval asub Keila-Joa hüdroelektrijaam (varem Keila-Joa vesiveski). Kõndisime teiselepoole kallast. Seal oli näha juga teisest küljest. Tegime seal grupipildi ning hakkasime tagasi bussi juurde kõndima. Sellega oligi meie seiklusi täis päev läbi.
Antud postituse ja piltide autor on Tartu Loodusmaja geoloogia ja keskkonna huviringi õpilane Katrin Kello.