Geoloogiaringi reisipäevik: õppeekskursioon Põhja-Eestis

Reedel, 7. oktoobril 2011 kell 8 hommikul kohtusid geoloogiaringi õpetaja Liina, loodusmaja direktor Kalju ning huviringi õpilased Janar, Martin, Mirjam, Merlin ja Pelle Keskkonnahariduse Keskuse ees. Ees ootas sõit Põhja-Eestisse. Ronisime autosse, kus Mirjam ning Pelle pidid taga kitsikus istuma. Martin sai VIP koha autos, nimelt keskele. Ta väitis, et on igal pool turvatud keskel. Meid juhatas TomTom GPS. Reis oli pikk ja meil oli kõige tagumistel istetel vähe ruumi. Peale paari tundi sõitu jõudsime lõpuks kohale.

Põõsaspea neem oli esimene sihtpunkt, kus käisime. Seal rääkis Pelle meile Põõsaspea neeme ja Osmussaare lähedal asuvast Neugrundi meteoriidikraatrist, mis tekkis umbes 570 miljonit aastat tagasi. Seega on ta Eesti vanim, kuid kõige hiljem avastatud kraater.

Oli päikesepaisteline, aga tuuline ilm. Lained poolsaare ümber olid hiiglaslikud, nii et Martinile läks vesi saabastesse. Otsisime seal ja terve reisi jooksul aukudega kive, sest need pidid olema õnnekivid. Kunaosaleme geoloogiaringis, pakkus see meile väga huvi, eriti Liinale.

Edasi kihutasime TomTomiga Pakri poolsaare tippu. Seal jutustas meile Martin, kes rääkis Pakri pangast ja poolsaarest. Pakri pank on umbes 25 meetrit kõrge. Pakri pank on ainuke Eesti pank, mis on jätkuvalt mere aktiivsele murrutustegevusele avatud. Nägime ka ilusaid vikerkaari poolsaare kohal. Käisime ka Panga all ning läksime sinna salajast teed kaudu mööda panga astanguid ning päris alla saime mööda köit ronides. Päris ekstreemne. 🙂 Seal nägime ka hiljuti madalikule kinni jäänud laevavrakki. Panga alt kividelt leidsime isegi erinevaid majapidamistarbeid, isegi ühe pika varrega harja.

Kolmas punkt oli Treppoja, millest rääkis meile jälle Martin. Kalju ja Pelle ületasid Treppoja paljajalu ning Janar kummikutega, Liina ukerdas oma kalossidega kaldavees. Kõik jooksid jänesekapsaid sööma nagu hullud jänesed. Treppoja oli väga imeline koht. Liina ronis kändude otsas ja nautis seda ilusat ilma. Martin lasi vette laevukesi (puutokke ja -koori), mis ilusasti mööda joakesi alla sõitsid.

Järgmine sihtpunkt oli Keila juga, mida tutvustas Mirjam. Sinna juhatas meile teed kohalik giid – koer, kes Keila-Joa poe juures parklas meiega liitus. Keila juga on 6 meetrit kõrge ja väga maaliline.

Aastaringselt kinnitatavad abiellujad Keila joast mõnikümmend meetrit ülesvoolu asuva rippsilla külge tabalukke, mille võti visatakse jõkke – igavese liidu tunnistamise ja truuduse märgiks.

Sealt mõnisada meetrit edasi sõites, jõudsime Türisalu pangale. Sellest rääkis Merlin. See on väga populaarne koht enesetapjate seas. See on Eesti kõige kõrgem pank. Läksime mööda paekallast alla ning jõudsime panga ette mere kaldale. Seal oli kõvasti auguga kive ning Kalju leidis isegi kingatallakujulise basalditüki. Nii suured lained olid, et vesi läks meil üle ääre kummikutesse. Martin ja Pelle ukerdasid seal vette ühe suure palgi. Leidsime palju kauneid aukudega kive. Legendi järgi on Türisalu pangas palju koobaid peidetud aaretega, aga keegi pole neile ligi pääsenud. Kalju leidiski ühe koopa, aga keegi ei julgenud sinna sisse minna.

Sõitsime läbi Tallinna, Solarise keskusest mööda ning jõudsime Jõelähtme-Rebala kalmeväljale. Seal rääkis meile Pelle, kes ei olnud väga ette valmistunud. See rajati 11.-8. sajandil eKr. Avastati see uue Tallinn-Narva maantee rajamisel. See jäi tee ehitamisele ette ning päästekaevamistel „tõsteti“ kalmed aerofotode alusel samal kujul ümber uue tee kõrvale.

Sealsamas kõrval asub Kostivere karstiala. Meie käisime suurel langatusalal. Sellest kõneles meile Janar.

Nägime paljusid erinevaid karstivorme ja osaliselt karstiala alt läbi voolavat Jõelähtme jõge, või vähemalt arvasime nägevat.

Jõelähtme jõgi voolab salajõena mitmesaja meetri ulatuses Kostivere karstiala all. Kurisu asub Kostiveres ja uuesti maapinnale tuleb jõgi teisel pool maanteed Jõelähtmel.

Karstiala all on veel mitmeid karstikoopaid, suurim neist nimega Karja Kelder.

Otsisime karstiseeni ja vallutasime neist suurima. See tehtud, jooksime mööda heinamaad tagasi autosse ja veeresime edasi kõige oodatumale objektile.

Kauaoodatud objekt oli Jägala juga. Seda tutvustas Janar. Ronisime kõik veekardina tagant läbi ja saime natukene märjaks, kuid see oli vinge. Joa taguse astangu sein oli limane nagu tigu.

Me tulime tagasi joast mõned meetrid ülesvoolu läbi jõe. Pellel ja Merlinil polnud kummikuid, mistõttu otsustasid nad jõe läbida paljajalu. Kõige esimesena jõudis turvaliselt tagasi Mirjam.

Tegime joa taustal vingeid pilte ning meiega ühines geoloogiahuviline taksikoer, kes haaras lubjakivi hambusse. Liina pildistas ka nautiloide, mille kivistised paljanduvad Jägala joal hulganisti. Joa kõrval asus ka kolmerealine kuuseallee, millest oli väga vaimustunud Kalju.

Pärast seda rallis Kalju koos meiega kodu poole. Autos jutustasime põnevaid jutte endast ja muudest asjadest. Seeläbi õppisime üksteist paremini tundma. Õhtul hilja jõudsime lõpuks Tartusse loodusmaja ette, kus samal ajal juhtus üks õnnetus, mootorratas sõitis ühele autole tagant sisse ja terve ristmik oli sõiduki tükke täis. Õnneks oli juhiga kõik korras. Loodusmaja ees lahkusime üksteisest, Janarile tuldi järgi, Martin komberdas bussi peale, Pelle vuras jalgrattaga kodu poole ning Kalju viskas ise Liina, Mirjami ja Merlini kodu ukse taha ära. Kõik jõudsid õhtuks rõõmsalt ja väsinuna koju.

Reisipäevikut kirjutasid Mirjam Grosberg, Merlin Grosberg ja Martin Tikk.