SAAME TUTTAVAKS: Loodusmaja õpetaja Elo

223361

PAAR SÕNA ENDAST:

Olen oma tüübilt Rändaja, kui sellist tüüpi olemas on. Aga ehk on. Mul tekib aeg-ajalt väljakannatamatu soov „ära saada“, kaduda mõnda kaugemasse maakera paika ja niipea kui võimalus avaneb, ma lähengi. Maailm on nii eriline, täis uskumatut põnevust, haruldasi paiku, kultuure ja inimesi, et kui see kõik vahele jätta, siis nagu ei elakski selles maailmas. Nii et ma pean aeg-ajalt ära kaduda saama. Jah, aga samamoodi toimib rändamine ka lähemal, Eestimaa metsades, niitudel, rabades ja saartel, kus on linde, vaikust ja uduvooge – avastamisrõõmu ja nö päris asju. Vajadus rännata ja kaduda oli mul juba lapsena ja mingit eriti tõhusat ravi selle haiguse vastu pole, peale selle, et pöörata see enda kasuks – ühitada huvi tööga, teha sellist tööd, mis on liikuv, rutiinivaba ja vaheldusrikas ning kasutab ka rännuteadmised ära. Nii et läksin pärast kunstiõpinguid hoopis loodusretke juhiks õppima ning nüüd juhendan erinevaid retki ja loodusringe, suhtlen väga paljude inimestega ja olen niimoodi ületanud kõige suurema konflikti iseendas.

MILLIS(T)E HUVIRINGI(DE)GA OLED SEOTUD?

Tartu Kunstigümnaasiumi loodusesõprade ringidega. Olen ise õppinud ülikoolis kunstiajalugu ja tunnen mõnel määral loomeprotsesse ning maailma kunstitrende, teisalt õpetan loodusetundmist, nii et see on minu jaoks hästi mõnus kooslus – kunst ühelt ja loodus teiselt poolt. Sügisest on plaanis Loodusmajas avada ka uus ring, mis kannab nime „Loodus ja loovus“, seal oleksid need kaks asja siis veelgi tihedamalt seotud. Samuti hakkan alates sügisest juhendama ornitoloogiaringi.

MILLEGA SEAL TEGELETAKSE? 

Loodusesõprade ringis on palju meisterdamist ja töötubasid, kus valmivad päris põnevad seaded, kujukesed või pildid. Ja kasutame ise metsast, niidult või rannast korjatud ja kuivatatud materjale. Tegemist on ju Kunstigümnaasiumi lastega, nad õpivad niimoodi loomeprotsessi kaudu kõige edukamalt. Käime õues, mängime, osaleme erinevatel retkedel ja õppekäikudel, teeme viktoriine, vaatame loodusfilme. Lapsed on väga ägedad. Neil on hullumeelselt lahedaid ideid loomingulise lähenemise mõttes. Ja seda on väga nauditav jälgida, kuidas neil need ideed sünnivad, kuidas mõte hakkab tohutu kiirusega jooksma ja läheb ja läheb edasi. Väga äge. Olen püüdnud ka saavutada sellist õhkkonda, kus ei ole päris klassikalist õpetaja-õpilase hierarhiat. Ses mõttes, et me õpime üksteiselt ja jagame üksteisega. Ja seni, kuni võrdväärsus toimib, on see väga nauditav. Loodan, et ka laste poolt vaadatuna.

ÕPETAMISES OLULINE: 

Pean laste puhul oluliseks juhendamist, kuid mitte liigselt, mitte nii, et seaksin ohtu nende oma algsed ideed ja vormilahendused. Lastel on oma loomulik ja terviklik nägemistaju, mis erineb kindlasti juhendaja omast, see on iga lapse puhul ainulaadne ja kõige väärtuslikum, mis neil on. Võib-olla peaks ainus lähenemine olema selline, et aidata neis see neile omane üles leida. Iga liigne sekkumine oleks nagu laste oma mõttemaailma mitteusaldamine ja võib mõjuda pärssivalt. Oluline on märgata, mida ja mille kohta lapsed küsivad ja proovida siis abiks olla. Teine asi on töövõtted ja tegevuse järjekord, neis ei tahaks eriti järeleandmisi teha. Kui on kleepimise töö, siis ju ei saa alustada liimimisest, vaid ikka väljalõikamisest.

HEA ÕPILANE ON: 

Heas õpilases on kõike, mis temas olemas on, kuid loodusringis käivate laste puhul väärtustaksin loomuliku huvi olemasolu mõne metsatee, linnupesa või lepatriinu vastu. Kuid see ei ole reegel. Lapsed on erinevad, mõni oskab kõige elavaga ringi käia iseenesest, teisele tuleb seda õpetada, kuid kunagi ei tea, kuhu see algne huvi hiljem välja viia võib. Ega see nii tähtis olegi, tähtis on, et inimesed saaksid proovida, mille vastu neil see õige huvi on. Kui see selgub, on ju tagatud iseenesest see kõige peamine, mis teeb iga õppimise suhteliselt kergeks. Kui on huvi, siis teadmised ja tunnetus aitavad huvil areneda ja kui lisandub teadmisi, aitab see kasvada huvil.

ÜKS VAHVA VÕI JAHMATAV LUGU ÕPPEREISILT, LAAGRIST VÕI RINGITUNNIST:

Jäin ükskord paar minutit loodusringi tundi hiljaks. Tegin klassiukse lahti – vaikus,  ei ühtki õpilast ühegi laua taga. Ja siis korraga kargasid nad igalt poolt peidust välja, hüüdes „üllatus! üllatus!“ ja tormasid kallistama. See oli ehmatav ja samas väga armas.

MIDA TÄHENDAB LOODUSMAJA SINU JAOKS? 

Loodusmajas ja üldse Tartu Keskkonnahariduse Keskuses on üks toredamaid töökollektiive üldse. Täiesti suurepärane seltskond, kus kõik saavad kõigega hakkama. Selline õlatunne, nagu seal, on päris haruldane kogemus. Ei ole ühte projektijuhti, kõik kirjutavad projekte ja kaasavad üksteist, teevad koostööd ja jagavad üksteisega oma kogemusi. Kahjuks olen loodushariduse valdkonnas märganud ka ebaausat konkurentsi ja ärategemist ning sellega kaasnevat omakasu ja kadedust – sellises õhkkonnas ei ole väga meeldiv asju ajada. Keskkonnahariduse Keskuses aga tegutsetakse ühe suure ja ühendava eesmärgi nimel 🙂 ja kui midagi on vaja ära teha, siis tehakse see ära üheskoos ja hästi. Kui aga on abi vaja, saab minna ja küsida ja on täiesti kindel, et abi sa ka saad. See ühtne ja toetav õhkkond on kindlasti ka lastele midagi sellist, mida mäletada ja eeskujuks võtta.

MILLEGA ISE TEGELESID KOOLI AJAL?

Mul oli väga lugupeetud kunstiõpetaja, kes suunas meid alatasa klassist välja – koostas ülesandeid, mille täitmiseks pidime liikuma Tallinna vanalinnas ja teadma näiteks peast, mitu trepiastet viib Patkulist Nunne tänavale või millises vanalinna hoovis asub pildil olev ukselukk. Ta suhtus oma ainesse tõelise kirega ega jätnud kedagi külmaks. Väga hea näide sellest, kuidas tekitada asjade vastu huvi. Ja muidugi jätkasin pärast keskkooli lõpetamist Tartu ülikoolis just kunstiõpingutega. Aga lisaks kunstile olen tegelnud mitme spordialaga, alates pikamaajooksust ja lõpetades ratsutamise, vettehüpete ning alpinismiga. Vee ja mägede vastu on mul siiani nõrkus.

MIS SISUSTAB SINU PÄEVA?

Esmane tähelepanu on suunatud muidugi 4-aastasele tütrele Leele. Ta on sellises niiöelda loomingulises vanuses, kus juba proovib kõike ise teha ja iseseisvalt toime tulla, kuid vajab veel palju tähelepanu ja privaataega, mida muidugi ei jätku nii palju, kui tahaks. Lisaks on veel suur hulk asju, mis nõuavad oma osa. Mul on oma väike ettevõte OÜ ÕÄ, mis kasvas välja ühest lauamängust, mille panin kokku oma loodusõpingute lõpus. Ja kuna mängulisi õppevahendeid on järjest juurde vaja, on nende väljamõtlemine mu huvi ja töö. Lisaks juhendan loodusringe, erinevaid loodusretki, olen seotud Tartu noorte linnuklubiga, Loodusmajas toimuvate lastehommikutega ja igakuise keskkonnaharidusliku mälumänguõhtu korraldamisega.

Suviti võtan küll paariks nädalaks aja maha ja siis oleme Leega käinud erinevatel Eesti saartel ja laidudel, kus tihtipeale ei ole ühtki mugavust, ainult tuuled, linnud, maa, heina ja kala lõhnad. See on väga kosutav kogemus. Ja Lee on suurepärane reisikaaslane.

LEMMIKLUGEMINE:

Hea kirjaniku tunnus paistab olema sama, mis heal kunstnikul või loodusetundjal – nende pintsliks on keel ja nad suudavad seda kasutada nii, et see puudutab sind. Lemmikraamatuid on palju, lemmikkirjanikkegi omajagu ja kõiki seob üks ühine tunnus –  nad suudavad su jäägitult oma maailma haarata. Võiksin niimoodi prauhti nimetada näiteks Tõnu Õnnepalu, Gabriel Garcia Marquezi, Arundhati Roy, Haruki Murakami, Torgny Lindgreni, Roger Zelazny, Fjodor Dostojevski, Hanif Kureishi, Clifford Simaki. Aga neid on veel ja veel. Leega loeme hetkel õhtujutuks suurepärast „Pan Kleksi akadeemiat“.

ÜKS HEA NÕUANNE:

Mulle hästi meeldib mõte, mille noppisin ühest oma venna kirjutisest ja mille sisu on üldjoontes see, et tihtipeale segatakse ära tõsised ja olulised asjad. Oluline on see, millele tuleb hoolikalt tähelepanu pöörata. Tõsine on raske, kurb, sünge. Mõõnaperiood. Ja seetõttu ei tuleks sugugi tõsiseid asju kõige aluseks võtta. Hoopis naer on jõuallikas.